Aga talle kinnitati, et seda pole tal tarvis põrmugi karta.
„Härra, ehk annate teie mu välja?“ pöördus ta nüüd Indreku poole, kes kui võõras oli natukese aja eest uksest sisse astunud. Indrekule tuli see küsimus nii ootamata, et ta ei mõistnud muud targemat teha kui vastata küsimusega:
„Milleks?“
„Kust mina seda tean,“ ütles sõdur ning lisas longu langedes lootusetult juurde: „Muide, mulle on see nüüd üsna ükskõik, lapsed ei saa mind enam kunagi näha.“ Ja ta pöördus ukse poole, et minna. Aga Indrek palus teda silmapilguks peatuda ja hakkas ise eesti keeles teistega läbirääkimisi pidama, et kas poleks võimalik hulga peale nõutavat summat kokku saada. Sõdur, kel tõusis uus lootusesädemeke, sattus imelikku erutusse ja ei saanud kuidagi paigal püsida, värisedes ise nagu kogu kehast. See mõjus sel määral, et peaaegu oldi valmis käsi tasku pistma ja soovitud summat kokku kraapima, kuid siis poetati Sillamäe poolt sõna nuhk ning kõigi käed tulid tühjalt taskust tagasi. Sõdur väljus uksest, nagu oleks talle surma märk otsa ette vajutatud, ja kõik tõmbasid kergendatult hinge, et see karikas möödus neist õnnelikult. Indrek kuulatas sõduri raskeid, mõtlikke samme, mis liikusid pikkamisi mööda puutreppi allapoole. Kui enam polnud midagi kuulda, siis tundis ka tema nagu teatud kergendust. Aga pisut imelik oli see lugu talle siiski. Kui mitu korda oli tema ise igasuguste korjanduste juures viibinud ja ikka ohverdati alati vähemad või suuremad summad, aga täna, kus oli kahtlemata kaalul inimese elu, — tema uskus sõduri jutustust sõnasõnalt — ei andnud ükski kopikatki.
Indrek jäi ehk pooleks tunniks toimetusse ja kui ta sealt lahkus, istus keegi all viimsel trepiastmel ähmases valguses. Tema ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, sest varemaltki ta oli seal näinud eidekesi ja taadikesi jalgu puhkamas. Pealegi olid tema meeled ikka veel vangistatud hiljuti lahkunud sõduri kujuga. Aga kui ta jõudis alla istuja juurde, kuulis ta temast
