„Heldene taevas! Kuidas te mind küll jumalamuidu hirmutate! Mina arvasin, et revolver oli tingimata laetud. Aga mis teil siis viga on, kui revolver oli tühi?“ päris proua.
„Eks tea, mis vaesel inimesel viga,“ seletas Indrek. „Lubasin laenu teatud ajaks tasuda, aga ei saanud, ja nüüd olen petis ning kelm, sest sõbral on raha hädasti vaja.“
„Kui suur see summa on?“ küsis majaproua.
„Puudub ümmarguselt veel kakskümmend rubla,“ vastas Indrek, „teise poole ajasin kuidagi kokku.“
„Ja sellepärast siis norutategi?“ naeratas proua. „Kas mina võiks teile selle summa laenata?“
„Ma olen teile juba ennegi võlgu,“ vastas Indrek.
„Seda lihtsam on teil sedagi vastu võtta,“ ütles majaproua. „Võtke, minge tasuge võlg ja tulge homme rõõmsalt tagasi. Küllap hiljem maksate kõik, te olete ju alles noor, noor ja terve… Vaadake veel kord nõnda altkulmu minu poole, veel! Jumala eest! Justament tema! Mina mõtlesin alati, et keda te küll meelde tuletate, aga nüüd tean: minu õepoega. Tema vaatas vahel ka nõnda, aga tema suri juba kaheksa-, üheksa-aastaselt. Õde pidi teise ikka linna kooli panema ja mina oleks ta siis oma juurde võtnud, aga suri teine enne ära. Selle õepoja mälestuseks, kes oleks praegu võinud umbes teie vanune olla, laenan ma teile selle raha, ma armastasin seda poissi väga. Mõtlesin ta isegi oma kasvandikuks võtta, sest õel oli veel teisigi poegi. Või kui teile selle poisi mälestus midagi ei ütle, sest teie ju ei tundnud teda, siis laenan selle raha härra Bõstrõi õnnetu surma mälestuseks, sest teie meeldisite temale väga ja mina armastasin teda. Päris õige, nüüd ma tean seda, ja mis sest teie ees salata. See olgu teile õpetuseks, kui rumal on armastus. Enne ei saa temast õieti aru, kui inimene on surnud, siis on kõik korraga selge. Aga ühes ta eksis ometi. Tema ütles ikka, et armastuseks on hirmu vaja. Pead kartma, siis tuleb armastus, need olid tema sõnad. Kuid mina ei kartnud teda surnult põrmugi, oleksin kas või tema kõrvale puusärki võinud heita, ja ometi armastasin
