XXVII.
Peale viimaseid sekeldusi Indrekul oli tundmus, nagu oleks kulutuli tema ümbrusest üle käinud ja kõik puhtaks pühkinud: ta seisis jällegi üksi, nagu linna tulles, või kuigi mõned olid veel jäänud, nagu näiteks proua Kuusik ja Viljasoo, siis paistsid need praegusel silmapilgul kõige vähem vajalikkudena, pealegi veel sellistena, kellega Indrek ei osanud nagu midagi peale hakata. Eriti suurendas tema üksinduse tundmust see, et sõdur, kelle pärast ta kõik omale kaela tõmmanud, ei andnud endast vähematki elumärki, nagu oleks temaga sündinud Viljasoo oletuse kohaselt: nagu oleks ta kõigest hoolimata ometi sisse langenud, nii et Indrekul tarvis ainult oodata, millal ka tema jälile jõutakse. Esimese nädala jooksul kasvas Indrekul ootuseärevus päevpäevalt, nii et öösi tuli unestki puudus kätte, pärast seda lõi ta lootusetult käega. Sõdur oli ju öelnud, et teda võidavat roodust kargamise eest kuni viie päevani kartseri pista, aga kui teda pole ka seitsmendal päeval kuulda ega näha, mis mõte oleks siis veel tema pärast pead murda või südant vaevata. Ja lõpuks valdas Indrekut tundmus, et temale on üsna ükskõik, mis sõduriga sündinud, tähtis oli talle ainult tema teo motiivid ja kantud ohver. Üks oli temas imelikult kindel: silmapilgukski ei kahelnud ta sõduri aususes ja tema sõnade tõelikkuses, kuigi just see oli punkt, mida kõik ründasid. Sillamäe „Rahva Sõbra“ toimetuses, kuhu see rahajant oma ringkäigul mõne päeva pärast jõudis, andis Indreku tõeusule väga lihtsa seletuse, öeldes:
