„Sa arvad, et ainult Kristus on seda teinud,“ vastas Joosua.
„Ma ei arva sedagi,“ ütles Sillamäe.
„Aga ikkagi oled kristlane?“ imestus Joosua.
„Seda ei arva enam ükski kristlane,“ seletas Kuru nüüd vahele, „seda õpetatakse ainult veel paganatele kaugel soojal maal, kus on tiigrid ja meie kured külmaga.“
„Selles eksite,“ ütles Joosua. „Alles paar päeva tagasi käisid leeripoisid minult nõu küsimas, mis nad peavad pastorile ütlema, kui see õpetab neile asju, mis käivad mõistuse ja teaduse vastu. Muu seas oli juttu ka Kristuse ülestõusmisest.“
„Noh, ja mis nõu sa neile andsid?“ küsis Sillamäe.
„Teadagi, mis nõu,“ vastas Joosua.
„Et Marx on surnust üles tõusnud, aga Kristus ei ole, eks,“ ütles Sillamäe.
„Ja muidugi,“ kinnitas Joosua, „sest Kristus on meile praegu surnud, Marx aga elav.“
„Aga mis siis, kui pastor poissa niisukese õpetusega leerist lahti ei tee, neid lauale ei võta?“ küsis Kuru.
„Mis puutub see minusse,“ vastas Joosua. „See on praktiline küsimus ja see ei huvita mind põrmugi. Minu ülesandeks oli asja ideeliselt õieti valgustada, poistele õige tee kätte näidata.“
„Kuigi see viiks praktiliselt hukatusse?“ küsis Sillamäe.
„Revolutsiooni päivil ei tea keegi, kus on hukatus või kus päästmine,“ arvas Joosua. „Pealegi ei või sellest hoolida, kui on küsimuses inimsoo parem tulevik. Ja ükskord peame ometi sellest keskaegsest vaimupimedusest välja jõudma.“
„Küll on sinul ilmas kerge elada!“ ohkas Sillamäe. „Sa paned Kristuse asemele Marxi ja asi tahe — maailm on valge.“
„Pisut ikka valgem kui enne,“ vastas Joosua.
„Õndsad on need, kes usuvad, sest nemad on vähenõudlikud,“ ütles Sillamäe.
