„Aga kui seltsimehed oleks teid ära annud,“ ütles Indrek.
„Eluilmas ei võinud nad seda teha,“ vastas sõdur, „sest kes üheskoos on mädanenud mandžuuria kaevikuis, need ei anna üksteist ära, sündku mis tahes. Halb oli ainult see, et kõik polnud roodus kaevikutemehed, sest meist jäi seal vähe järele ja roodu täiendati hiljem. Nende teistega oli raskem, siin pidi olema ettevaatlik. Aga ka nendega saime lõpuks toime. Ja kui meid siis saadeti maale mõisa, kus moonamehed streikisid ning mässasid, siis juhtus nõnda, et sinna sattusid enamiste kaevikutemehed. Seal ütlesin ma seltsimeestele, et, vennad, pidage meeles, mis ma tõotanud ja mispärast ma tõotanud ning meie ei tõsta oma kätt mitte selle maa ja rahva vastu, kelle keelt ja kombeid me ei tunne. Las nad õiendavad ise oma asju. Just nõnda, Timofei, vastasid mulle seltsimehed. Ja nõnda see sündiski. Me pidime moonamehed laiali ajama, kes olid kogunud mõisa juurde, aga meie seisime nagu postid, kui leitnant andis käsu. Seisime ja ei teinud ainustki liigutust, ei lausunud ainustki sõna. Leitnant karjus, sõimas, tõmbas isegi revolvri taskust, kuid pani selle sinnasamasse tagasi, sest ta teadis, et meil olid laetud püssid käes.“
„Ja millega see siis lõppes?“ küsis Indrek suures ärevuses, nagu ei maldaks ta jutustuse jätkamist oodata.
„Teadagi, millega,“ vastas sõdur. „Meid käsutati korterisse tagasi ja jäeti kuni selle päeva õhtuni sinna. Vahepeal käidi ja joosti mõisas suure ähmiga edasi-tagasi. Nähtavasti käis leitnant ühes paruni, valitseja ja jumal teab kellega moonamehi vaigistamas, neid meiega ähvardamas ja hirmutamas, sest ega siis need teadnud, et neil pole tarvis meid põrmugi karta. Kuidagi said nad vististi asjad joonde ja õhtul hilja, kui kõik oli vaikseks jäänud, käsutati meid kõigega, mis meil oli, raudteejaama ja sealt maakonnalinna. Seal laaditi varsti kogu rood vagunisse ja nüüd oleme siin. Kuuldavasti saadetakse meid kui ebaustavaid Piiteri poole tagasi ja meie asemele tulevad uued.“
„Ja teile ei tehtud midagi?“ küsis Indrek.
