sid neid korranud juba lugematud huuled, ilma et keegi oleks õieti mõelnud või taibanud, mis nad tähendavad, ja sellepärast ta oleks tahtnud öelda midagi riivavat. „Revolutsioon on püha tuli, aga teostades saab temast ainult vaevaline käsitöö, mis ajab lõkkele kõige halvemad kired. Kahtlustatakse kõiki ja igaühte, olgu see oma isa, vend või õde.“
„Mina ei kahtlusta,“ ütles Kristi.
„Siis pole te vist õige revolutsionäär,“ vastas Indrek. „Ja nii see ongi, sest õige revolutsionäär on ju põrandaalune, teie aga elate oma kodus. Mina pole ka õige revolutsionäär ja sellepärast kahtlustatakse mind nii kergesti. See algas juba suvel metsas koosolekul. Mõni aeg tagasi kahtlustas teie isa mind ja nüüd olen ma niiöelda valmis. Aga teate, mis mina ütlen: mina võiksin neid kahtlustajaid endid samuti kahtlustada, nagu nemad kahtlustavad mind.“
„Minu isa ka?“ küsis Kristi.
„Miks mitte,“ vastas Indrek. „Aga ka Kröösust, Attilat ja iga teist õiget revolutsionääri ja põrandaalust.“
„See on jällegi teie vabamõtlemine, aga Attila ütleb, et mõte ei tohi olla kunagi täiesti vaba, vaid temal peab olema kindel siht. Inimene peab olema vaba, mitte tema mõte, sest muidu pole revolutsiooni,“ seletas Kristi.
„See pole mingi vabamõtlemine,“ vaidles Indrek vastu, „vaid meie teadmiste puudus. Teie tunnete näiteks oma isa palju paremini kui mind, Kröösust või Attilat…“
„Ei, mul on tundmus, et ma teid tunnen paremini kui oma isa,“ vastas Kristi.
„Hea küll, jätame siis minu mängust välja,“ ütles Indrek. „Aga ometi tunnete isa paremini kui Kröösust, Attilat ja palju teisi, eks? Öelge mulle nüüd, mis te temast õieti teate? Teate, kus ta käib, mis ta teeb, kellega puutub kokku?“
„Ta käib koosolekuil, räägib oma seltsimeestega ja…“
