Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/348

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

poole ja värisesid ühes kahekordse lõuaga, nagu oleks neid äkki tabanud külmatõve valing. Siin said mehed teada, et härrastemaja on tühi, sest saksad on sõitnud linna. Samuti said nad juhatusi metsaülema asukoha leidmiseks, mis seisis mõisast vahest pool kilomeetrit eemal metsa ääres. Sinnapoole asus ajaviitmata teele viis meest, kuna ülejäänud salgaliikmed läksid härrastemaja juurde, kus löödi ilma pikema arupidamiseta või ootamiseta välisuks eest maha.

Mehed käisid kogu kahekordse ruumika härrastemaja tuba toalt otsast otsani läbi, hoides revolvreid igaks juhuks laskevalmis käes. Tühi mis tühi, kusagil mitte hingegi! Aga kui nad otsaga alumistesse ruumidesse tagasi jõudsid, oli juba avatud uksest mõisa moonamehi ja teisi töölisi härrastemajja tunginud, sest sõnum mässajate ja vabaduskuulutajate tulekust oli edasi lennanud elektrisädemena. Ka need hakkasid oma mudaste jalgadega, olgu nad kaetud saabaste või pastaldega, mööda parketti ja vaipu päterdama. Inimesed olid siin sündinud, kasvanud ja vanaks saanud, aga nende silmad polnud kunagi näinud neid ruume, mööbleid, pilte, ehteid, nüüd oli ometi paras juht saabunud, et oma uudishimu vaigistada.

„Kae kuradit, kuis siin elatakse,“ vandus keegi nässis vanamees, kel sasis habemes juba tublisti hõbedat, mida ta nagu märkas alles täna esimest korda siin suure punasest puust raamis peegli ees. „Aga kui mina tahtsin valitsejalt paari lauaotsa, et oma toapõrandat paigata, siis ei täinud mulle sedagi anda, ütles, et ei või, sest siis tulevad teised ja tahavad ka.“

Nõnda endamisi rääkides ja oma karvast, peaaegu nagu mõne looma nägu peeglis vahtides vanamees märkas äkki, et tema räpases ja kühmus kujus on midagi halatsemisväärset, kui ta seisab keset selle ruumi toredust ja hiilgust, ning temas tõusis hirmus viha kõige vastu, mis helkis peeglist. Enesele aru andmata tõstis ta korraga parema käe rusika ja parema porise jala, nagu tahaks ta peeglit äiata ülalt ja alt korraga. Seda liigutust nähes Indrek tahtis haarata tema ülestõstetud käe, aga enne kui ta jõudis oma kavatsuse teostada, pea-

348