Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/352

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nõnda ei teadnud lõpuks keegi, kes oli asunud üldise mõtte teostamisele, tunti ainult äkki suitsuhaisu.

„Kusagil põleb!“ hüüdis Meigas Indrekule vastu tulles, ja nad jooksid kahekesi üheskoos tuld otsima. Kui nad ta leidnud, tõmbas Meigas kuue seljast ja hakkas sellega kustutama; tema eeskujul talitas ka Indrek. Aga nad olid alles natukene aega töötanud ning polnud veel kaugeltki tulest võitu saanud, kui Indrekule lendas midagi rasket ja kõva vastu külge, lüües ta peaaegu hingetuks. Meigas sai millegagi hoobi pähe, nii et lõi jalul tuikuma.

„Kuradi kaagid!“ kirus ta läbi hammaste ja pöördus ümber. Tema ees seisid mõisa moonamehed.

„See on meie tuli, teil pole sellega asja!“ ütles üks neist.

„See on meie mõis, meie võime temaga teha, mis tahame, teie pidage oma näpud rahu,“ ütles teine.

Aga Meigas astus, revolver käes, meestele vastu ja ütles:

„Esimese, kes julgeb tulekustutust takistada, lasen kui koera maha, pidage seda meeles!“ Ja revolvrit uuesti tasku pistes pöördus ta uuesti tuld kustutama. Neile abiks ilmusid varsti mõned linnamehed ja paar talupoegadest, kellega nad linnast üheskoos tulnud. Ühisel jõul said nad viimaks tulest võitu.

Härrastemaja oli otsast otsani, katusealusest kuni keldriruumideni läbi käidud ja otsitud. Raha ei leitud peaaegu sugugi ja relvadena saadi ainult mõned jahipüssid ning paar revolvrit. Üks neist anti laetult Indrekule, sest tema oli tänini ilma. Vahepeal olid ka need mehed tagasi jõudnud, kes olid käsutatud metsaülema majja. Need tõid kaasa paar püssi, revolvri ja suurema summa raha.

Nüüd oli aeg minekut teha, sest väljas oli juba lai valge. Ühed hobused lasti rakendada parimate sõidukite ette, teised pandi sadulasse, et jätkuks ruumi kõigile, kes lähevad kaasa. Indrek pidi istuma sadulasse, sest parteimehed olid võtnud sõidukid oma alla, kandes sinna ka mingisugused täidetud kotid. Indrek oleks hea meelega visanud sadula kus seda ja teist, sidunud

352