isegi need, kes pidid aitama teatud korda pidada, ei hoolinud millestki, vaid andsid oma kätele vaba voli, toppides tasku kõike väärtuslikku, mis puutus pihku. Tehti isegi otse pööraseid tegusid, võttes sedagi, mida polnud kuhugi panna ega saanud tarvitada või mille väärtus oli sootuks tühine. Ta nägi küürakat eite, kes oli hiljaks jäänud tulekuga ja sellepärast peale ööpoti enam midagi kohast ei leidnud, nüüd läks ta kärmesti ja kärmesti sellega, kael õieli, poolpimedad ahned silmad pilukil, suu lahti, kust paistsid mustad, harvad hambad, kaelasooned lõua all rihmadena pingul. Ja oleks seegi riist olnud terve, aga ei — tal paistsid praod servas. Eit läks Indrekust mööda, nagu oleks tema talle ainult õhk, aga uksel tuli talle vastu noormees, kirju rätik kaela ümber sõlmes, lõhkise nokaga vana mütsilott peas, paljas pihtkasukas seljas. Selle ees jäi eit nõutult seisatama.
„Issand jumal, ema!“ hüüdis noormees, heitis pilgu Indrekule, kes neid silmitses, kahmas siis vanainimeselt ööriista ja viskas selle kõigest jõust minema, pealegi nõnda, nagu oleks ta temaga sihtinud Indrekut: riist lendas suure kolinaga Indreku jalge eest mööda ja purunes vastu ahju. „Ma ju ütlesin sulle, et tehku teised mis tahes, meie ei määri oma käsi vargusega.“ Ja ta haaras sõnalausumata oma vana ema sülle ning kandis ta nagu lapse trepist alla. Indrek läks võlutuna talle järele. Aga jõudnud trepist alla, noormees peaaegu viskas ema maha, kes jäi tuikuvail jalul seisma ja ümber vahtima. Noormees ise tõttas peaaegu jooksusammul kuhugi vankri juurde, kus kaks meest koperdasid kummuti kallal.
„Karla!“ hüüdis noormees teisele kummutitõstjale, „mis see on, mis sa siin teed? Kas sul pole ometi häbi? Viska kummut vankrilt maha! Ja mis sul seal kotis on? Tule jumal appi, ka sina oled ühes teistega aru kaotanud.“
„Need põlevad ju niikuinii ära,“ vastas kummutiseadja.
„Las nad põlevad!“ hüüdis noormees vastu. „Põ-
