saab selguse ehk alles siis, kui kõik tuled on juba kustunud, kõik söed kurdunud. Arusaamine tärkab alles siis, kui istud üksinda, nagu Indrek teeb seda siin keset mõisapõldu, mille kohal kõrgel lendavad sädemed ja tulelondid, kustudes nagu langevad tähed.
Kui kaua ta õieti siin istus, seda ta pärast ei teadnud, aga tuli jäi pikkamisi väiksemaks ja kuma tõusis aina kõrgemale, nagu põletaksid leegid augu taevasse. Juba tulid mõned inimesed mõisa poolt tagasi. Enamasti kõnelesid nad eneste vahel nii tasa, et raske oli sõnadest aru saada. Aga oli ka neid, kes rääkisid suure hääle ja täie rinnaga.
„Vahvad poisid,“ kiitis keegi, „oleks niisukesi rohkem, saaksime sakstest mõne päevaga lahti.“
„Ära usu,“ vaidles teine vastu, „pole neist enne saand ega saa ka nüüd. Küll nad omale Peeterburist abi muretsevad, ega keiser neid hädasse jäta. Hooned neil tule vastu kinnitud, tõmmavad veel toredamad häärbärid üles.“
Aga esimene arvas, et neid hooneid ei jõua ükski kinnitusselts välja maksta, mis nüüd maha põletatakse, ja sellepärast tulevat ikkagi mõisadele lõpp. Teine vaidles ka sellele väitele vastu, ja nõnda kadusid nad kuulmisringist.
Natukese aja pärast kostis kellegi noor ja kõlav hääl:
„Oleks mina sel ajal mõisas olnud, siis oleks kohe kaasa sõitnud, ilma pikema jututa. Mõtle ometi, see ongi nüüd see mäss ja revolutsioon, mida pole kunagi enne meil olnud ja mis ei tule ehk enam kunagi meie päevil. Mina oleks tingimata läinud vaatama.“
„Ei tea, mis nad sest vanast krahvihärrast kaasa vedasid,“ ütles teine vanem hääl, „see on ju küll rahva vastu hea olnd.“
„See on nõnda mässu ja revolutsiooni plaani sees, sinna ei või ükski midagi parata,“ seletas kolmas.
„On see sakstegi asi hull küll,“ kostis naise hääl, „mõis rahvast täis, aga ükski ei liiguta kätt ega jalga, kui võõrad inimesed möllavad.“
