oleks kõik ühel pool, poleks enam valikut ega arutamist. Siis poleks sest enam midagi, et Kristi on surnud ja et Vargamäel oigab ema, oodates temalt valuvaigistavat rohtu. Siis poleks enam millestki midagi, seda tunneb Indrek. Aga nüüd on tal nagu pisut hirm ja õudne Kristi pärast, veel enam ema valude ja oigamise pärast Vargamäel: kodu seisab nagu tont kusagil kaugel. Ja äkki näib talle, et öine kuju, mis paistis läbi sibavate jalgade, polnud miski muu kui Vargamäe oma oigava emaga, kes kannatab ja ootab päästmist, lunastust. Alles nüüd hakkab Indrek nagu taipama, miks ema nimetas teda oma patupojaks ja oma jumalaks — mõlemaks korraga, ja tal hakkab jube oma jumaluse ees. Ta ei taha sinna, kus meeletu valu teeb temast jumala, aga ta ei taha ka siia jääda, sest siin on Kristi oma kirjaga, sellepärast ootaski ta täna öösi kinnivõtjaid. Ometi tõmbas ta hommikul kergemini hinge tagasi, kui tundis end alles vabana, ja ta hakkas uuesti lugema Kristi mõnerealist kirja, mida ta oli juba öösi lugenud korduvalt. Selles seisis: „Teie valetasite mulle ometi sel õhtul: teie ei läinud ema vaatama. Siis ma tundsin seda, nüüd tean. Ja ninapidi vedasite mind kogu aeg, sest mina olen rumal, nagu ütleb ema. Seda asja teadsite juba ammugi, muidu poleks te nii tihti sellest juttu teind: teie valmistasite mind ette. Nüüd ma tean kõik, aga isa ja ema ei tea, et ma tean. Mis see aitaks. Kõik on ühesugused — ka Teie, aga nüüd on see ükskõik. Ma ei sõida Ameerikasse — ma ei taha enam kuhugi sõita, ei taha kuskil olla. Mind ei armasta keegi, sest mul on inetud käed ja ma ise olen rumal. See muu ka, Te teate. Mis ma teen, ei tea, aga et ma teen, see on kindel. Elage hästi ei ütle, ei taha, kirjutan Teile ema soovil, tema armastab Teid. Kristi.“
Kiri oli venekeelne, vististi selleks, et vanemad ei saaks lugeda, kui nad peaksid ümbriku avama. Et nad läheksid kirja lugemiseks võõrast abi otsima, seda Kristi nähtavasti ei oletanud. Aga sellest, et kiri oli venekeelne, Indrek järeldas veel midagi, nimelt: kirja kirjutaja ei võinud ometi oletada, et tema kiri jäetaks läbi lugemata sel juhul, kui ta teeb oma elule lõpu, nagu
