ooni teostamine sünnitada siin majas mingeid erilisi pingutusi, erilisi ohvreid, mõni mahe sõna, mõni käeviibe ja kõik on sündinud, nagu kantaks mõni uus, seni maitsmata roog lauale. Ka siin rääkis kõneleja lauasistujaist kui sotsiaaldemokraatidest, aga seda ei pandud nagu tähelegi, sest siin oli suuremale hulgale nii paljugi muud tähele panna, mis oli samasugune uudis, nagu sotsiaaldemokraatki. Pealegi seisid siin kuldkirjadega raamatud reas lihvitud klaaside taga ja need näisid kinnitavat: meis on see kõik juba olemas. Samal ajal, kui kõneleja ütles: „meie sotsiaaldemokraadid“ ja vaatas ise nagu Kristile üle laua otseteed silma, puutus teda tema kõrval istuv mustasilmne mahedalt naeratav peretütar küünarnukist ja pakkus talle kristallvaasist õunu, öeldes:
„Maitske neid, need on Krimmist, me tõime nad ise sealt kaasa, mina oma käega võtsin nad puu otsast maha.“
Kristi tänas, võttis ja sõi, aga pärast pidi ta Indrekule tunnustama, et nende omad õunad maitsevad talle rohkem, kuigi nad pole nii ilusad — isegi kui nad on ussitanud. Hiljem pidi ta veel muudki Indrekule tunnustama, sest kui ta mõni aeg peale seda sinna majja uuesti sisse astus, et noorema peretütrega kokku saada, kajasid kogu need ilusad ja suured ruumid lõikavast, südantlõhestavast kisast. Kristi jäi ehmunult seisma ja tahtis hirmunult uuesti välja, aga juurderutanud, nutetud silmadega peretütar seletas, et neil on lein majas — ema surnud. Seda leinakisa ei suutnud miski pehmendada, ei vaibad, mööbel, portjäärid ega kuldkirjadega raamatuteread lihvitud klaaside taga, Kristi tundis, et ei suutnud. Ja kui ta oli uuesti tänaval, pidi ta tahes või tahtmata leinajate häält võrdlema kõneleja omaga, kui nad olid istunud hiljutisel koosolekul. Tal tekkisid nagu mõnesugused kahtlused ja arusaamatused, mõnesugused küsimused, mida ei osanud kuidagi väljendada, sest ütle kuis iganes tahad, ikka pole see, mis olema peab. Lõpuks jõudis ometi sinnamaale, et küsis Indrekult:
„Kas sotsiaaldemokraat võib jumalasse uskuda?“
