VIII.
Elu muutus päev-päevalt aina huvitavamaks ja nagu pinevamaks. Kõik näisid pikisilmi ootavat, mis toob homne päev. Isegi vanad ja hallid, kes vajunud aastate raskuse all juba küüru ja kes polnud juba ammugi elult peale surma midagi oodanud — jah, elu võlgnes neile ainult veel surma — isegi need hakkasid ühes noorematega ootama ja seadsid õhtul prillid ninale, et ise oma silmaga lehest lugeda, kas ja mis on tulemas. Sest polnud midagi, et kõik teadsid ja kinnitasid: „Lehed valetavad, tsensor ei lase tõtt läbi,“ ikkagi ahmiti neid lugeda ja katsuti tõtt leida valeridade vahelt. Siis usuti veel, et lehed armastavad tõtt ja kuulutaksid seda rahvale, ainult valitsus, jah, valitsus ainuüksi seisab tõe vastu. Kui tema lubaks, siis oleks varsti kogu maailma tõde rahva omanduseks ning seega algaks uus ajajärk, algaks uus elu.
Kõik pidasid endastmõistetavaks, et kui valitsus midagi kinnitab, siis peab otse vastupidist uskuma, ja et kui valitsus ajab midagi valeks, siis on see kaljukindel tõde. Valitsust usuti ainult siis, kui ta kinnitas oma lüüasaamist, sest see valmistas rõõmu ja seda taheti uskuda, ning kui ta teatas, et see või teine tema käsilastest, mõne suurvürstiga alates ja pisimagi politseinikuga lõpetades, on revolutsionääride poolt tapetud — pommiga purustatud või revolvriga maha lastud. Jah, seda usuti ning kellelgi ei tulnud mõttesse, et siingi on tegemist inimeseluga, inimese verevalamisega. Seda mitte! Valitsus ja tema käsilased ei kuulunudki nagu enam rahva ja inimkonna hulka, sest nad
