„Selleks nad ju seal ongi, et kirjutada,“ vastas Otstaavel. „Kuulsin, vanamees olevat seal praegu üksi, ilma abita — sa ju mäletad teda veel? Las istub ja pingutab. Mind oskas ta ropul kombel taga ajada — mina olin ju pärast sind tema juures — aga nüüd annan mina temale tööd, et ta teaks, kes on Otstaavel. Nüüd on tema minu abi.“ Ta naeris heal meelel oma võimu maitsedes.
„Aga ma pean ju ikkagi maksma,“ ütles Indrek.
„Nii? Sa tahaksid maksta? Hea küll! Me võtame raha vastu ja saadame valda ühes seletusega, et kirjas sellest ja sellest kuupäevast on juhtunud eksitus, kuna Indrek Paas elab seal ja seal ning tasus nõutud summa,“ rääkis Otstaavel.
„Just praegusel silmapilgul ma ei saa maksta,“ ütles Indrek.
„Noh näed, et minul oli õigus,“ naeris Otstaavel. „Kui tuleb järgmine kiri, eks me siis vaata, mis teha saab. Seni aga vallal leiba, kirjutajal tööd ja sinul aega raha koguda.“
Oh jaa! Otstaavlil oli muidugi õigus, aga Indrekule oli see vastik ja ta ei osanud muud paremat teha, kui katsus, et minema sai, nagu olekski ta ainult selleks tulnud, et võimalikult ruttu minna.
„Kuhu nii ülepeakaela?“ küsis Otstaavel.
„Tuli midagi meelde, pean kohe minema,“ vastas Indrek.
„Aga milleks sa siis tulid?“
„Muidu niisama, läksin mööda, astusin sisse.“
Aga kui Indrek oli uuesti tänaval, tundis ta äkki suurt nälga, nagu oleks kätte jõudnud silmapilk, mil ta harilikult lõunastab. Tõelikult ei olnud temal sellist silmapilku olemaski, sest korralikku lõunat sõi ta väga harva. Millest siis täna see haruldane nälg? Mis oli muutunud? Tema majandussüsteem? Ei, see oli endine. See oli selline, et kõige kohasem oleks olnud üldse mitte süüa, korralikust lõunast rääkimata. Tema oli andunud nii-öelda innukale avalikule ja ühiskondlikule tegevusele ja see õõnestas tema majandusliku sei-
