hulga raha kokku hoidnud — oli jätnud vallamaksud võlgu — ja see eitav toiming saigi ehk ajakohatu nälja ebateadlikuks elustajaks.
Söögimajas perenaine võttis Indreku nagu vana hea tuttava vastu, sest ta armastas temaga vesta härra Bõstrõist. Ta kinnitas alati, et Indrek olevat härra Bõstrõi „sümpatii“, sest see tegevat temast alati juttu. Ja kuna tema teeb alati juttu Indrekust, siis proua Kuusik teeb juttu Indrekuga. Ta jutustab, milline mees see vanahärra Bõstrõi on, mis toite ta eelistab ja kui kaua ta juba siin söömas käinud.
„Ja kas saate sellest aru,“ räägib perenaine, „et inimene käib korralikult aastate kaupa ja siis äkki enam ei tule. Lihtsalt jääb tulemata. Ei tule täna, ei tule homme ega ka ülehomme. Ei näita nägugi, nii et hakkad otsima lehest surmakuulutust. Aga siis ilmub ta äkki uuesti. Need on vist ikka need ärevad ajad, et inimesed on niisukesed.“
Perenaine käis ja toimetas ja kui leidis vaba silmapilgu, siis tuli Indreku juurde tagasi, et oma juttu jätkata. Koer sörkis temaga vahetpidamata kaasa, aga kui sai aega, siis laskus lauaserva all kõhuli ja pani oma lõõtsutava lõua Indreku jalale. See pidi olema suureks sõpruse tunnuseks, nagu perenaine seletas.
„Lihtsalt naljakas, nii et mine kas või ebausklikuks,“ jutustas perenaine edasi, naeratades oma ümmariku pondunud näoga ja peaaegu nooruslikult säravate siniste silmadega, „aga niipea kui hakkan otsima lehest surmakuulutust, kohe ilmub ta uuesti, nagu tõukaks keegi ta uksest sisse. Ei kannata, et teda peetakse surnuks. Sellepärast teen ma nüüd nõnda, et kui olen juba mõni päev teda asjata oodanud, siis hakkan lugema lehest surmakuulutusi, ajan ta nii-öelda surmakuulutustega korralikult lõunat sööma. Eks ole kentsakas, et surmakuulutustega võib ajada inimese lõunele.“
Ja et Indrekule tõendada, milline on mõju surmakuulutuste lugemisel Bõstrõisse, perenaine asus siinsamas neid lugema.
„Küll näete, ta on varsti uksest sees,“ rääkis perenaine ja jätkas hoolega oma lugemist. See imelik toi-
