„See on mul sest ajast saadik, kus meil oli siin oma orkester ja peod,“ seletas Timusk, ilma et oleks võtnud kuuldavakski Indreku vaimustust.
Need lihtsad sõnad panid Indreku otse võpatama. Tähendab ka siin on ilusamad ajad enne teda möödas. Nagu Vargamäelgi! Seal vibutavate kaskedega, millega võidi alla lasta, nii et külm tuul käib südamest läbi, siin pidude ja helidega, mis nöörivad sul hinge ja panevad südame peksma. Imelik on ilmaelu, ikka jääd sa nagu hiljaks! Aastate kestel pidi Indrek veel nii mõnigi kord seda nukrat tundmust maitsma, aga täna ei saanud ta temas kauemaks püsida, sest Timusk rääkis edasi:
„See on kõige suurem meeltepettus ilmas, heli nimelt. Sest mis te arvate, on midagi selletaolist tõepoolest olemas? Lollus! Siis peaksid ka hobused Beethoveni ja Bachi maitsma, sest ka neil on kõrvad. Aga maitseb ainult inimene, mõni ainus inimene. Tähendab — mis on tõeliselt olemas? Kõrv, isik, tema peaaju, see on kõik. Nii et hobune näiteks võiks, kui ta oskaks mõtelda, meie muusikat küll uskuda, mitte aga maitsta ja tunda. Just nagu inimene jumalat. Seda võib ainult uskuda, mitte tunda. Kas teie usute jumalat?“
„Vist usun,“ vastas Indrek viivitades.
„Kuis nii vist?“ küsis Timusk. „Kuidas saab jumalat vist uskuda?“
„Ma arvan, et usun,“ parandas Indrek.
„Kuis te siis veel arvate, kui te usute?“ küsis Timusk jällegi.
Nüüd ei osanud Indrek enam midagi öelda.
„Muidugi,“ ütles Timusk üleolevalt, „sellest ei võigi te veel aru saada. Asi on nimelt nii, et kui usud, siis ei arva ja, kui arvad, siis ei usu. Ütleme nõnda: teil on mingisugune puutükk taskus, sest teie usute, see on jumal, kes on loonud taeva ja maa ning ka inimese. Seda uskuda on üsna tühine asi, sest inimene usub veel palju suuremaid totrusi. Ilmas polegi seda totrust, mida inimene poleks uskunud. Aga kui te tahaksite arvata, mõistusega oletada, et kannate taeva
