Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/121

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

IX.

Viimaks ometi pääses Indrek peale mitmekordset tagasikutsumist, küll lävelt, küll isegi poolelt trepilt, sest ikka tuli direktoril midagi tähtsat meelde, mida pidi kohe ütlema.

Nõnda sai Indrekust täieõigusliku õpilase asemel midagi ebamäärast, mis oli nagu õpilane, aga samal ajal ka teener, jooksupoiss, kokapoiss, uksehoidja. Ülalt Siberist asus ta alla suurde tuppa ühes oma puukastiga, mille paigutas eesriide taha seina äärde. Kopfschneider pidi temale ruumi andma ja jäädavalt lahkuma. Kas ta seda Indrekule süüks pani, seda ei saanud see kunagi teada, aga nagu Kopfschneider oli kord aidanud tema kasti sisse kanda, nõnda aitas tema nüüd Kopfschneideri oma voorimehele viia. Sinnasamasse asus ka Kopfschneider ise ja, nagu Indrekule paistis, väga kurva südamega, peaaegu pisarad silmas. Suu tegi tal mingisuguseid tummi liigutusi, mida Indrek polnud seal kunagi enne näinud.

Indreku voodi oli härra Voitinski omaga otsapidi vastastikku, mõlemad alumisel korral ehk, nagu siin öeldi, beletaažis. Nende peal, sängid jalgupidi alumiste voodite sammaste aukudes, asusid Vainukägu ja Sikk.

Vainukägu oli kena pikk poiss — valge, rõõsa näoga, lauk pahemal silmal, mis oli õieti kui uhkus ja toredus keelatud, sest „ausal ja korralikul“ koolipoisil pidi olema kas üsna nudi pea või tema juuksed pidid seisma harjasena püsti. Pluus sinakas-mustast kodukalevist, samasugused püksid, mida ta käis öösiti pesukojas triikimas — triipe sisse löömas. Aga sellega oli niisugune imelik lugu. et tema ei seisnud kuidagi jala

121