poole. Samm tippiv, sibav ja ikka kipub üks jalg astudes nagu teise varbaid tallama. Aga kunagi ei sünni see, sest tema peaaegu linaõiesinised pilusilmad seisavad korratute kulmude all käies alati maateral ja kogu tema laias, nurgelises tugevalõuapäralises ja suuresuulises näos püsib nagu süvenenud või keskendunud tähelepanu. Ainult harva vilksatab pilk kõrvale ja siis on ta ikka põiklev, häbelik või salalik. Enamasti on Laanel ikka mõni raamat käes, mõni selline, mille sisust ta veel jagu ei saa. Ja et ta on alles kolmandas klassis, siis armastab ta eriliselt algebra ülesannete kogu, sest see õppeaine algab alles neljandas. Teda võlub kõik, mis on arusaamatu, sest arusaamatusest teeb ta saladuslikkuse, mis tekitab aukartuse, peaaegu hirmu. Keeltest võlub teda kõige rohkem ladina keel. Juba esimesel parajal juhul küsis ta Indrekult:
„Tead sa, kuis on varas ladinakeeli?“
„Kuis nii?“ küsis Indrek arusaamatuses vastu.
„Tähendab, seda sa veel ei tea,“ naeratas Laane häbelikult või kavalalt.
„Ei tea,“ kinnitas Indrek. „Aga mis siis sest?“ küsis ta.
„Kas siis ladina keeles varast ei olegi?“ küsis Laane vastu.
„Aga mis siis sest?“ küsis Indrek uuesti.
„Ei midagi!“ ütles Laane. „Näe, mina tean seda,“ lisas ta uhkustavalt juurde ja tahtis veel midagi öelda, aga teda segas Vutt, kes üsna süütult küsis:
„Aga kuidas on täi ladinakeeli?“
„Mis?!“ hüüdis Laane nagu ehmunult vastu ja katkestas jutu.
„Tähendab, seda sa ei tea,“ ütles Vutt. „Aga seda peaksid sa teadma, sest selle sõna õpetab vana Gorilla oma poegadele kõigis keeltes kõige enne kätte.“
„Ära sõima,“ ütles Laane.
„Kuis ma siis sõiman,“ vaidles Vutt vastu, „täitand gorilla sa ju oledki. Iseasi, kui ma oleks öelnd spiritist, see on sinu sõimunimi.“
„Kuule, ma annan sulle ühe,“ ähvardas Laane.
