Voitinski ajabki enda suure vaevaga peaaegu tugede najal üles ja läheneb uksele. Aga seks ajaks, kus ta jõuab selle avada, on koputaja ammugi vaiba all.
„Pole kedagi,“ ütleb Voitinski ja matsutab kahtlevalt suud. „Tuba on pime, kõik magavad.“
„Aga koputati ju,“ vaidleb Slopašev vastu. „Te ju ise kuulsite.“
„Nagu oleksin kuulnud küll,“ kögiseb Voitinski. „Jumala eest oleksin nagu kuulnud.“
Härrad asuvad uuesti lauda ja tõstavad klaasid teineteise terviseks. Poisid jätkavad oma mängu, kuni Slopaševi kannatus katkeb ja ta ise ukse avab ning suurde tuppa astub, et vaimusid otsida. Aga sel silmapilgul lendab pimedast talle raske pall vastu jalgu ja hirmunult põgeneb ta oma tuppa tagasi.
„Issand jumal!“ piiksub Voitinski laua ääres. „Mis see ometi on?“
„Midagi kargas mul jalgele,“ vastab Slopašev.
„Tõepoolest nagu vaimud,“ kögiseb Voitinski naerda.
Slopašev võtab laualt lambi ja läheb suurde tuppa otsima, aga ei leia midagi, sest vaheajal on jalgpall juba koristatud. Käib voodite juures, kergitab eesriiet, aga kõik magavad õndsa und. Ükskord ometi õnnestus Slopaševil pall tabada ja nüüd süttis ta viha põlema kõigi nende tempude pärast, mis temale ja ta parimale sõbrale mängitud. Ta tormas esimese voodi juurde ja kiskus sealt magaja ühe ropsuga jalgupidi põrandale. Sinnasamasse tuli tolmates ka luik, mis laiutas rahuinglina oma tiibu lae all, sest loomusunniliselt kätega kustki pidet otsides oli poiss tal pikast kaelast kinni haaranud.
„Koerapoeg niisugune!“ möirgas Slopašev. „Tema oma õpetajale palliga vastu jalgu! Tema koputama, kui õpetaja vestab oma parima sõbraga vaiksel tunnil juttu!“
Aga see, kelle ta teiselt korralt maha kiskus, oli Sikk ja see magas tõepoolest, sest tema ei võtnud teiste hullanguist peaaegu kunagi osa. Ja kuna ta unise peaga kuidagi ei taipa, mis temaga sünnib, arvab ta, et
