üle uksepinna libiseda ja tundis, et see on sooneline. „Just nagu meie vana linamasina võllid,“ mõtles ta, „ainult kandid veel rohkem kulunud, veel nürimad.“
Ta polnud oma mõttega veel õieti lõpulgi, kui uks seespoolt lahti kisti ja sealt keegi noormees välja astus, mingisugune vormimüts peas. Midagi sähvatas Indrekul läbi keha, nagu oleks ta kuriteolt tabatud. Ja ilma endale aru andmata kahmas ta mütsi peast ning küsis oma vallakirjutaja-abi vene keeles, et kas siin on härra Mauruse esimese järgu õppeasutis. Just nimelt: esimese järgu õppeasutis, sest muidu kartis ta seda oma arust suurt valget kivi maja haavata. Küsitav vastas kõige sõbralikumalt, pealegi veel eesti keeli:
„Jah, see on Mauruse kool, astuge aga sisse.“
Aga kui ta nägi Indreku nõutust, tõmbas ta kella ja ootas, kuni tuldi ust avama. Siis ütles ta vene keeli:
„Siin tahetakse härra Maurusega kokku saada.“
Ütles ja läks pimedusse.
