„Tõtt, tõtt, Aleksander Matvejitš,“ ütles Voitinski, „aga kuis siis nii, et jumal tapab meid?“
„Aga kes siis?“ küsis Slopašev. „Ikka jumal ise või annab meid kuradi kätte. Nii sünnib meiega siin ilmas.“
„Teie olete ateist, Aleksander Matvejitš,“ naeris Voitinski kögisevalt ja hakkas köhima. „Jumala eest, ateist!“ kordas ta.
„Kuis nii ateist?“ ajas Slopašev vastu. „Mina usun jumalat, sest kuis ma muidu saaksin kuradit uskuda. Aga teie ise, Ivan Vassiljevitš, teie olete ateist, sest teie ei karda jumalat, pruugite teda vastu ööd liiga sagedasti. Ometi peab tõsine usk hirmu peale ajama. Mis te arvate, kas peab?“
„Muidugi peab,“ oli Voitinski nõus. „Sest mis usk see on, mis ei aja hirmu peale.“
„Aga ütelge mulle sõbramehe poolest, puhtast südamest, kumba te rohkem kardate, kas jumalat või kuradit?“
„Ei tea, kallis sõber, Aleksander Matvejitš,“ vastas Voitinski. „Jumala eest ei tea.“
„Aga kui mina teile, kallis sõber, puhtast südamest ütlen, siis ei karda mina ühte ega teist,“ rääkis Slopašev. „Sest milleks neid karta? Mis nad võivad mulle teha? Ainult mu tappa. Mis muud? Ei midagi. Aga mis on surm? Mina ju teda ei karda. Sest mis on mulle elu? Ei midagi. Kui jumal just praegu meie ette astuks ja ütleks: „Kumb teist tahab surra, sest teine teist peab surema?“ siis paneksin kas või ise oma käega endale silmuse kaela ja jumalal pole muud kui lasku silmus kinni tõmmata…“
„Jumala eest, teie olete ateist, Aleksander Matvejitš!“ hüüdis Voitinski. „Seda teeb ju kurat, kui kellelgi tõmmatakse silmus kaelas kinni.“
„Kuis nii kurat?“ karjus Slopašev vihaselt. „On siis kuradi käes elu ja surma võtmed? Mis ajast saadik jumal on erusse läinud? Ei, ei, Ivan Vassiljitš, mina usun jumalat. See olete teie, kes teda ei usu; teie kaldute rohkem kuradi poole. Mina usun jumalat ja sõprust ja sellepärast, kui jumal tuleks ja küsiks, kumb
