Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/167

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

rat? Arvate, et keegi härra Mauruse juures õpib, kui tal on maksa raha? Et eestlane õpib, kui tal on pisut raha? Milleks peab eestlane ladina keelt õppima, kui tal on raha? Või kas olete näinud, et need venelased, sakslased, poolakad, armeenlased, grusiinlased, türklased, hiinlased jne. jne. õpivad, kui neil on raha? Ei! Nemad maksavad ainult, toovad raha, et mõni vaene võiks õppida. Mis peab siis härra Maurus tegema, kui ka vaene ütleb: jääb õppimata? Härra Maurus peab siis oma kooli kinni panema, peab vaeste eesti poiste pärast kinni panema, sest nemad ei taha enam ladina keelt õppida. Või peab härra Maurus lätlaseks hakkama ja lätlastele ladina keelt õpetama? Sest vaene lätlane õpib, oo, lätlane õpib, rikaski õpib. Te ju nägite seda vaest Kopfschneideri, peapügajat, kuis ta siit läks? Nuttes läks ta! Aga mis võib härra Maurus parata, et ta on eestlane, mitte lätlane, ja et on vaeseid eesti poisse küll, kes tahavad ilma rahata õppida. Ja nüüd äkki ütlevad need vaesed eesti poisid härra Maurusele: nemad ei taha. Ja miks ei taha? miks? küsin ma. Sellepärast, ainult sellepärast, et härra Maurus nõuab ühelt vaeselt eesti poisilt — ta peab tõtt rääkima, sula tõtt. Aga see vaene poiss tahab valetada. Tema tahab tõe surnuks vaikida, mis on hullem kui valetamine. Sest kuidas saab härra Maurus tõe sabast kinni, kui temale enam ei valetatagi. Kui vaigitakse! Kui vaene eesti poiss vaikib! Kuis härra Maurus saab siis tõe kätte? Ta ei saagi, tõde jääb tema ausas majas vaka alla. Ja siis äkki: härra Maurus õpetab valetama. Aga kuis võib härra Maurus õpetada valetama, kui tõde on tema jumal! Kui härra Maurus on juba ammugi õppinud: sina pead oma jumalat kartma ja armastama ning mitte ilma asjata tema nime oma suhu võtma. Mis on ära seletatud: armasta tõde, armasta teda üle kõige, aga hoia alati ja igal pool teda suhu võtmast. Karda ja värise! Sest Issand ei jäta seda mitte nuhtlemata, kes tema nime kurjasti pruugib. Tõde ei jäta inimest mitte nuhtlemata, ta ei jäta vana härra Maurust nuhtlemata, kui see teda küllalt ei karda ega armasta. Sellepärast armasta, kuid karda, sest kartus ongi õige

167