Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/17

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

hoopis ja need lasksid vabalt paista, mis nende all näha. Särgirinnadki seisid lahti ja nende vahelt paistis karvane ihu.

„Kus koolis olete käinud?“ küsis vanahärra, ja kui Indrek oma hariduse oli paljastanud, lisas küsija juurde: „Deutsch sprechen sie?“ millele Indrek tahtis vastata „nein“, aga keel hääldas „neun“. Sellest oli saksakeelseks kõneluseks küll. Indrek ootas, et vanahärra ka tema vene keelt prooviks, aga asjata. Viimaks arvas ta tarvilikuks lausuda:

„Vene keelt oskan ma rohkem, seda olen ma kauem õppind.“

Aga see ei huvitanud vanahärrat nähtavasti põrmugi. Ta küsis:

„Isal on talu?“

„Jah,“ vastas Indrek.

„Suur talu?“ päris vanahärra.

„Suur küll, aga halb, ei tee midagi sisse,“ seletas Indrek, sest tal tulid voorimehe sõnad meelde: „Hoia rahakotti“ ja ühes nende sõnadega alles taipas ta õieti, et tema ees seisab ju härra Maurus ise.

„Jajah, nojah, muidugi, ei tee midagi sisse,“ oli direktor nagu nõus.

„Kui palju isa raha kaasa andis?“ küsis ta.

„Kakskümmend rubla, rohkem ei saand.“

„See on vähe, sest teie olete juba peaaegu täis mees.“

„Ristiisa andis ka ja mul omal oli ka natuke,“ seletas Indrek.

„Kuipalju?“

„Viiskümmend.“

„Teil omal viiskümmend, isalt kakskümmend ja kuipalju ristiisalt?“

„Ei mitte, kõigega ikka kokku viiskümmend,“ õiendas Indrek.

Sõnalausumata sirutas direktor käe ja Indrek ei osanud midagi muud teha, kui otsis taskust rahakoti välja — väikese „vaskraudadega“.

Direktor luges saadud raha üle ja ütles:

17