seal ülal teinud, sest seal polnud ainustki heebreameest, kellelt midagi osta. Jehoova oli seal üksi. Aga mis teha üksi kuldvasikaga? Üksi ei hakka keegi kuldvasika ümber tantsima. Aga kas oli Moosesel sellest kasu?“
„Jah oli,“ arvas Indrek.
„Mõelge hästi järele, kas oli Moosesel kuldvasikast kasu? Mis ta võis teha temaga? Kuhu võis ta tema panna? Läks ta ehk kuldvasika seljas tagasi Egiptusse? Palkas ta ehk mõne mooramaamehe ja sõitis sellega? Sõitis ta?“
„Ei sõitnud.“
„Kuhu ta jäi?“
„Jäi Iisraeli juure.“
„Õige! Jäi oma rahva juure. Aga mis võis ta siis selle kuldvasikaga teha? Kas ei pidanud ta teda siinsamas ära tarvitama — peenrahana rahva sekka tagasi saatma? Eks pidand?“
„Pidi küll,“ oli Indrek nõus, sest tema oli juba valmis kõigega nõus olema.
„No näete: kuld läks ometi peenena rahva sekka tagasi. Niisugune oli see rahva söötmine ja jootmine peeneks jahvatatud kuldvasikaga, et kirjasõna pidi tõeks saama. Ja kas rahval oli sellest kasu?“
„Oli küll,“ arvas Indrek.
„Muidugi oli! Kullast on rahval ikka kasu. Nii et kelle kasu ajas siis Mooses taga? Kas mitte rahva kasu?“
„Rahva kasu,“ kordas Indrek.
„Just nii: rahva kasu. Mooses oli rahvamees. Oli küll juut, aga ikkagi rahvamees, nagu vana hall Mauruski. Sest ka mina olen rahvamees, mina ja Dr. Hermann, Dr. Veske, Dr. Hurt, Jakobson ja teised. Need kõik on eesti rahvamehed. Aga Mooses oli juudi rahvamees. Dr. Kreutzwald ei olnud mitte rahvamees, tema oli muidu niisama ja kirjutas „Kalevipoja“. Tema ei olnud küll ise õige rahvamees, aga tema laulis meie esivanemate rahvamehest, sest ka Kalevipoeg oli rahvamees. Ja isa Jannsen ka, see suur sakste ja pappide sabarakk. Nüüd on nad peaaegu kõik surnud, nagu
