kuulates hakkas Indrekul temast lõpuks kahju. Võib-olla sündis see tema halli habeme, võib-olla tema harvenenud hallide juuste pärast, mis kippusid pealael aina püsti tõusma ja värisesid seal liikudes, isegi rääkides. Vististi just nende pärast hakkaski Indrekul temast hale meel, sest need tuletasid talle meelde tema oma isa kuski sooserval, tuulise ilmaga, peale külma vihma, mis oli ladisenud päevade kaupa heinaajal. Et kuidagi aega kasutada, olid nad pajupõõsaid juurinud, vaevakaski kitkunud põlenud maal. Ja kui siis lõpuks pilved lõid rebenema ja päike näitas oma nägu, jäi isa laastatud soo serval seisma, võttis ligunenud mütsi peast, pühkis käisega otsaesiselt ja ütles: „Tänu taevale, ometi kord päike!“ Tuul sasis tema juukseid ja alles nüüd, direktorit vaadeldes, tuli Indrekul meelde või taipas ta, et isa juuksed olid juba tol korral pisut hallid, peaaegu nagu härra Maurusel siin. Seda tõsiasja praegu mõistes nõrkeski tal äkki süda ja lõdvenesid keelepaelad, nii et ta jutustas direktorile kõik, nagu see oli sündinud. Kõige imelikumana selle juures tundus talle see, et kui ta rääkis palliga pildumisest, siis nimetas ta Slopaševi jalgu „kodarateks“, aga direktor ei pannud seda nagu põrmugi pahaks, vaid naeris ainult, naeris nähtavasti puhtast südamest, nii väga tegi Indreku jutustus talle nalja. Kuid Indrek rikkus lõpuks selle ilusa meeleolu väikese eksitusega: ta rääkis ka sellest, kuidas Slopašev ja Voitinski olid purjus peaga arutanud kooli kinnipanemist. See pühkis vanamehe näolt kohe naeru.
„Näete nüüd seda head venelast,“ seletas ta. „Tema joob enda täis, läheb siis eestlasega kaklema ja purustab kaks suurt sakslast. Ühes eestlasega purustab! Ja et härra Maurus kohe tõtt teada ei saaks, siis tahab ta tema kooli kinni panna, sakslaste pärast muidugi, kes juba prügikastis, eesti prügikastis. Nõnda teeb hea südamega venelane — tema hakkab kohe kooli kinnipanemisest peale, kohe sellest. Sest hea südamega inemine tahab kõigile hea olla või kõigile halb. Kõigile! Kui purustas sakslased purjus peaga, siis mõtleb kohe: milleks see eesti kool, kui pole enam sakslasi. Nõnda
