hull, tema mitte, ja Kõrvil on täis aru peas. Grenzstein on rebane, aga oma saba ei oska peita. Ei, seda ta hästi ei oska. Aga venelane on kaval; ka see seal all on kaval, joob, aga on kaval. Muidugi rääkis ta meelega, et teie kuuleks. Segas jälgi. Härra Maurus teab, kuhu venelane mõtleb oma kavalad jäljed teha… Aga nüüd minge, keegi ei tohi midagi teada, ainult meie kahekesi, kaks eesti meest, Jehoova ja Mooses, nende käes on Iisraeli rahva saatus. Kuldvasikas, kuldvasikas!“ naeris direktor Indrekule trepile järele, nagu oleks kõik ainult rumal nali.
Aga Indrekule ei teinud see põrmugi nalja. Päev-päevalt ikka rohkem kasvas temas tundmus, nagu müttaks ta mingisuguses mülkas, üle pea sees. Pea läheb uimaseks ja kumiseb, kõrvus vuhiseb ja ajab pilli, liikmeisse hakkab rammestus, nii et ei tahaks liigutada kätt ega jalga. Mõnikord tahaks nii paljust rääkida mõne teisega, aga ei leia parajat silmapilku või pole kohast isikut. Teised nagu ei elakski tema õhustikus, vaid kuski mujal, kus ei saa Indreku meeleolust aimugi.
