„Kas tõesti ei häbeneks? Ütelge puhtast südamest, ütelge ruttu, tädi võib iga silmapilk tulla ja siis ma ei saagi täna kuulda.“
„Päris puhtast südamest,“ kinnitas Indrek.
„Siis polnud see tõesti minu nimi?“
„Tõesti mitte, vaid ainult Midli-Madli, Kidli-Kadli.“
„Aga kas te minu nime peale ei mõelnud, kui nõnda laulsite?“
„Ei mäleta hästi, aga ma arvan, ei vist.“
„Tuletage hästi meelde,“ ajas Ramilda peale. „Rimadla, Ramidla, Miradla, Maridla, Ridla, Radla, Ridli, Radli, Kidli-Kadli, Midli-Madli. Tingimata oli see nõnda, eks olnud?“
„Ei tea, võib olla.“
„Ganz bestimmt, so war es!“ kinnitas Ramilda ja lisas nagu endamisi juurde: „Tähendab: Tigapuul oli ometi õigus! Tigapuul oli õigus!“
Nende sõnadega läks ta tantsiskledes uksest välja, nagu tõttaks ta kuhugi mõnda rõõmusõnumit viima, ja Indrek kordas talle mõttetult järele: „Tigapuul oli õigus, Tigapuul oli õigus,“ kuna ta südames tundis äkki seletamatut raskust, mis sünnitas kogu kehas imeliku kuumuse. Öösigi tundis ta seda oma silmalaugudes, kui ta sonis: „Tigapuul oli õigus, Tigapuul õigus.“ Tema ise polnud kunagi tähele pannud, et Tigapuul oleks milleski õigus olnud, aga nüüd kinnitas seda Ramilda. On siis temal õigusest sama arusaamine nagu Tigapuul? Samal silmapilgul nägi ta end kuski surnuaia nurga ääres videvikul, kus kohisesid tumedad kuused, ja keegi teine seisis tema ees, kes jooksis ära. Aga tema jäi paigale, sest talle tundus, nagu oleksid tema jalad köidetud selle teise omadega. Ka täna jooksis keegi teine ära, ikka jookseb keegi ära, keegi teine, ainult tema jääb, tema üksi.
Nõnda sonis Indrek leiba lõigates, kui proua Malmberg sisse astus ja ütles:
„Miks te täna nii hulluste leiba lõikate?“
„Nuga on vist nüri,“ arvas Indrek.
187
