võõral maal. Ja teate, kui teil oleks pisut kodumaad, mida armastate, — aga pidage meeles, ärge unustage selle nime, keda armastate, kunagi ärge unustage — jah, kui teil oleks kodumaa, mida armastate, siis õpiksite armastama ka Venemaad. Saksamaadki võiksite siis pisut armastada, Saksamaad ja saksa rahvast, sakslast, mind. Õige, mindki võiksite siis pisut armastada ja austada, sest ka mina olen sakslane. Mina pole küll mõisnik, sest minu isa oli õpetaja, aga kui teie mind õpiksite armastama, siis võiksite ehk pisut armastada mõisnikkugi. Mõistate? Isegi oma mõisnikku võiksite pisut armastada ja austada, kui teil oleks oma keel ja kodumaa. Aga teil ei ole, ei ole, teie elate võõral maal ja räägite võõrast keelt, kuis võite siis mindki austada ja armastada. Mina arvan, teie ei või iseendidki õieti austada ja armastada, see on minu arvamus. Inimsus! Tõsine inimsus! Mis teeb inimene inimsusega, kui tal midagi ei ole, kui tal pole õieti keelt ega kodumaadki! Sellepärast, armas noormees, ärge unustage selle nime, keda armastate. Mina unustasin kord, aga enam ei unusta, Rheini ja Frankfurti ei unusta. Oleksin ma rikkam, oleksin ma pisut nooremgi ja mu isa ei ootaks väljas päikesepaistel surma, siis kutsuksin ma teid kaasa, kutsuksin teid Rheini äärde, kutsuksin ja näitaksin teile, mis on õige kodumaa. Alles Volga ääres mõistsin õieti, mis tähendab, kui inimesel on kodumaa. Pange tähele: alles Volga ääres! Seal mõistsin! Ja kui teie saaksite Rheini äärde, siis mõistaksite ka teie, tingimata mõistaksite, armas noormees, uskuge mind vanameest. Ja ainult kodumaal võrsub tõsine inimsus, ainult kodumaal…“
Juba ammu oli Indrek toolilt tõusnud ja ukse poole taganenud, kuni ulatus tagasikätt ust avama. Selg ees, astus ta pimedasse ja kitsasse kotta, kuhu härra Schulz talle rääkides järele tuli. Viimased sõnad hüüdis ta temale välisukselt kevadisse päikesesse, mille paistel istus ikka veel taaditudike surma oodates.
Kodu küsis temalt härra Maurus:
„Kas ta ütles midagi?“
