asuta kool, asuta eesti kool, et saaks eesti kirjamehi. Tost pole ühti, ütlesin ma, kui nad pole just nii suured ja kuulsad nagu mõni venelane või sakslane, sest milleks peab eesti kirjamees kohe sama kuulus olema, nagu venelane või sakslane! Aitab sellestki, kui ta on õige eesti kirjamees nagu Jannsen või Koidula, kes juba surnud, sest õiged eesti kirjamehed on kõik surnud. Aga mul pole ju raha, — vastas mulle Maurus tol korral Kirjameeste seltsis. Kirjameeste koolitamine nõuab palju raha, ütles ta. Mina patsutasin talle siis õlale, otse sealsamas, teiste ees, patsutasin ja ütlesin, et küllap seda ka veel ilmas leidub, küll juba raha leidub, kui aga oleks inimene ja isamaa-poeg, kes asutab õige kirjameeste kooli, et kaoksid need alalised Kirjameeste seltsi riiud. Nõnda siis võttiski vana Maurus — siis oli ta muidugi alles noor mees nagu minagi — võttis minu mõtte omaks ja minu rahaga pani ta oma kooli käima. Kõik need aastad olen mina oma raha järele oodand, sest lõpuks tahan ma ometi oma raha kätte saada. Igamees tahab lõpuks oma raha. Tema asutus on juba küllalt kaua seisnud, nii et viimaks ometi peab ta hakkama oma võlga tasuma. Sest iga asjaga on siin ilmas nõnda, iga eesti asjaga: tema kas läheb pankrotti, nagu „Linda“, ja siis ta oma võlgu ei maksa või ta jääb seisma nagu see maja, mis ma pärast „Linda“ pankrotti ostsin, ja siis ta tasub omad võlad, sest minu maja peal pole enam kopikatki võlga. Noh, Mauruse kool on seisma jäänud, nõnda peaks ta ka minu võla viimaks ometi maksma, eks ole nii?“
„Just nii,“ kinnitas Indrek.
„Aga muidugi,“ arutas isand Mäeberg edasi, „asja peab õieti ajama mitte nõnda, nagu Kirjameeste seltsis: igaüks oma poliidigaga. Ma ütlesin küll siis: valime presidendi ja anname asja tema kätte, anname asja ühe mehe, nii-öelda peremehe kätte, siis pole meil enestel muud kui kuulame sõna. Ma tahaks näha, mis riid saab olla Kirjameeste seltsis, kui kõik kirjamehed peavad sõna kuulama. Samuti nagu minu majagagi. Mina üksi olen algusest saadik peremees ja nõnda kosub ja
219
