kapiotsast need vanad seitungid kõrvale, küllap te siis näete, mis sealt alt välja tuleb. See on selleks, et hoida tolmu eest…“
Ja Indrek pidigi toolile astuma, tolmunud ajalehtede virna paigast liigutama ja selle kuulsa pasuna maha võtma, mis oli kolmele koorile toonud auhindu, kiitusekirju ja suusõnalist kiitust.
Isand Mäeberg pani pasuna huulile ja puhus. Mitte et ta just kohe oleks mänginud mõne loo või viisi, vaid tema lihtsalt puhus, tegi pasunale häält, et Indrek kuuleks, missugune on isand Mäebergi pasuna hääl. Liisi avas tasakesi kõrvaltoa ukse ja muigas Indrekule paljutähendavalt. Kass kargas sohvalt, kus ta oli kerratõmbunult maganud, põrandale ja sirutas ennast seal kõigest jõust. Siis tuli ta Indreku juurde ja hõõrus end, saba püsti, vastu jalga.
Isand Mäeberg puhus mitu „tretti“, puhus lõpuks pisut „Kungla rahvast“ ja lõpetas „Nüüd surnukeha matame’ga“. Ainult pisut puhus ta kumbagi, nii et oleks aga kuulda.
„See pole lihtne karjapasun,“ ütles ta siis hingeldades, „vaid õige mängupasun ja teda üksi ei puhutagi, vaid ikka hulgakesi, ikka summas koos, otsad vastastikku. Ja kui siis igamees põrutab oma joru, siis on see õige helikunsti pasunamäng, nii et on ilus. No mis te arvate sellest, noormees?“
„Ka üksi on väga ilus,“ lausus Indrek.
„Või veel!“ hüüdis peremees. „Tõnis Mäeberg puhub ja siis pole ilus! Ma oleks ehk tänapäevani puhund, aga tulid teised isamaa asjad, ei saand enam. Ning kui siis need hakkasid tagurpidi minema, nii et aina pankrott või surm, siis ostsin ma selle maja ja hakkasin rahvale mõistliku protsendiga raha laenama. Aga seda peab oskama, muidu olete sees,“ naeris Mäeberg sohval istet võttes. Ja kui Indrek oli pasuna jällegi kapi otsa paigale pannud ning „seitungid“ talle tolmukatteks peale ladunud, nagu majaisand seda soovis, pidi ka tema veel istet võtma, kuna isand Mäeberg oma juttu jätkas:
223
