XV.
Nõnda tuli kevad. Aga Indrek ei pannud tähelegi, et oli tulemas kevad. Ainult kui sattus ühes teistega välja laheda tuule kätte päikesepaistele ja nägi eemal veerjaid välju, siis nagu tundis äkki, et on juba kevad.
„Nüüd hakkab jõgi varsti üle sookaskede paistma,“ mõtles ta kodust. „Jah, nüüd hakkab ta juba varsti väljamäele paistma, kui päike on nii soe, kui ta läheb aina soojemaks ja kui puhub niisugune tuul.“
Ja alles nagu esimest korda elus mõistis ta õieti, kuidas oli jõgi kevadeti paistnud Vargamäele läbi ja üle sookaskede juba siis, kui nad olid alles raagus, ja ka siis veel, kui lõkendas juba hele rohelisus. Kogu veekangas oli olnud üldine sära ja sätendus, verstade tagantki kustusid silmad seda vaadates. Nagu oleks päike ise maha tulnud ja kõndinud Vargamäe jõel, mis keerleb soode ja rabade, nurmede ja metsade keskel ja läheb ikka edasi, aina edasi kõigest läbi, kas või ilma otsani. Ainult merest ei pääse Vargamäe jõgi ka kevadel läbi, merest mitte, nii et kui meri ette juhtub, siis ta enam edasi ei lähe, siis mitte.
Jah, ainult kevadeti on taevas nii armuline, et saadab päikese kõndima Vargamäe jõele, nii et vargamäelased näeksid ja tunneksid, ka neid pole taevas päris vaeslasteks jätnud. Aga Indrek seda ei teadnud, alles nüüd hakkas ta sellest nagu aru saama. Teisedki, kes temaga kaasas, taipasid nagu midagi sellest, ja nõnda kõndisid nad mõni aeg nagu targad, kes leidnud mingisuguse uue mõtte.
