„Aga kuis siis muidu õieti parandada saab, kui tervet asja ees ei ole,“ vastas poiss, nagu püütaks teda lolliks teha. „Tehku tervete järele, tehku nagu need, kui ta on peenike sepp ja meister.“
Selle seletuse juurde jäi Laane lõpuni ja nõnda aitaski Indrek tal kasti voorimehele viia, kui hakkas sõitma. Aga härra Maurus pidi omast taskust sõiduraha maksma, sest poisil omal polnud punast krossigi.
Väikese summa eest sai härra Maurus Laanest lahti, aga tema vari, vaim või vaimuvari kõndis hulk aega õppeasutise hoonetes ringi, kõige enam küll härra Mauruse enda suu läbi. Sest härra Maurus oli arvamusel, et Laane ei seletanud pühakirja õieti, ja sellepärast püüdis tema ise ta seletust parandada, et nõnda kasvandikkudesse kõlbliselt mõjuda.
„Vargad ei pea mitte jumala tegudest omale õigust otsima,“ ütles ta juba järgmisel hommikul palvetunnil, „sest jumalal on jumala teod, inimesel inimese. Kui jumal pani Aadama Eedenis magama ja võttis tema küljeluu ning valmistas sellest naise, siis ei olnud see mitte vargus, vaid ainult võtmine. Sellepärast seisab ka pühas kirjas: mitte et jumal varastas, vaid jumal võttis. Sest Aadam ei olnud jumalale võõras, vaid oma ja kõik, mis Aadamal oli, oli jumala oma. Kui nüüd keegi võtab, mis on tema oma, kas ta siis varastab? Ei mitte! Kui isand võtab oma orjalt midagi, kuis ta siis varastab! Ori ise ja kõik tema asjad on ju isanda päralt. Aadam ja meie Aadamas oleme kõik jumala ja oma keisri orjad; sellepärast kui jumal või keiser meilt midagi võtab, kas või meie elu, siis ei varasta nad mitte. Aga kui üks surelik inemine võtab teise sureliku inemise järelt, siis on see vargus; sest üks inemine pole teist inemist mitte mullast teind ega elavat õhku ninasse puhund, vaid inemine sigitab teise inemise patuhimuga, nii et patune inemine ei tohi mitte varastada, nagu see, kellele ma sõiduraha andsin ja minema saatsin, sest minu maja peab olema puhas ja aus. Nõnda siis ei ole naine mitte varastud asjast tehtud ja, kui ühel inemisel on naine, siis ei või seda temalt
