et mul on tundmus, nagu istuksin ma komade palees, mitte aga ülal söögilauas.“
„Sest on vähe, et teie, härra Koovi, nõnda tunnete,“ vastas direktor siinsamas, „vaid minu poisid peaksid nõnda tundma, sest mitte kooliõpetajad, vaid nemad panevad komasid, ja nemad ei jäta seda enne, kui neil on sama tundmus, mis teilgi.“
Sellele ei vaielnud härra Koovigi vastu, nii õige oli see, ja sellepärast võis härra Maurus julgesti jätkata:
„Eks teie ei tea Jehoova käsku iisraeli rahvale, et igamees peab minema telgi taha ja peab võtma pulga ning sellega tegema augu maa sisse ja pärast mulla alla ajama, mis tal ajada on? Kas Jehoova ütles: näpuga? Ei, Jehoova ütles: pulgaga. Eesti mehel ei ole vaja, jumal tänatud, auku teha, sest auk on enne valmis, aga eesti mees ei tohi komasid panna näpuga, vaid pliiatsipulgaga või sulevarrega, nõnda on Jehoova käsk. Sest meie oleme jumala rahvas ja tema on annud meile paberi, hulga paberit. Aga kui keegi on nii vaene, et temal ei ole seda jumala paberit, siis tulgu ta härra Mauruse juure, tulgu või salaja, kui ta häbeneb oma vaesust, tulgu öelgu: härra Maurus, mina ja mu vanemad, meie kõik oleme nii vaesed, et ei jõua osta paberit, mis peab olema iisraeli mehe pulga asemel. Mis meie peame tegema? Ja härra Maurus annab temale siis paberit tänaseks ja homseks päevaks, selleks ja teiseks nädalaks. Nõnda teeb härra Maurus, sest tema tahab, et tema poisid oleks haritud inemised ja et tal poleks nende pärast häbi. Ning kui teie seas on mõni, kes ometi ütleb, et temal pole paberit ja ei tule mitte härra Mauruse juure, siis valetab see inemine härra Mauruse peale, nagu valetas see, kes ütles: jumal on varas. See sai oma palga ja see teine ei jää mitte ilma. Sellepärast hoidke, et te ei hakka paberit varastama komade pärast, sest see oleks, mis vanad roomlased ütlesid: summum jus, summa injuriae. See on kuradi väljaajamine Beeltsebubiga. Ja teil peaks häbi olema õppida Puškinit ning
