rõõmu, aga ometi pööras ta pilgu pelglikult kõrvale, nagu häbeneks ta seda nukkervalusat joont, mis piirles tema naeratada püüdva kahvatunud, koltunud ja lugematu hulga peente kortsudega kaetud suu ümber. Indrek oli seda suud niipalju kordi näinud, aga niisugusena nägi ta teda täna esimest korda. Ja millegi pärast tundis ta, et sellega, kel niisugune suu, ei pea midagi rääkima või olgu siis, et on midagi tõsist, nukrat, rasket. Nõnda polnudki tal emale midagi öelda, kui aga kõige tühisemat, labasemat ja ebatarvilikumat. Ka ema otsis nagu asjata juttu. Alles siis, kui nad kahekesi jäid, ütles Indrek:
„Küll on isa käed könksu jäänd.“
Ema võpatas nagu kogu kehast, pöördus ümber, vaatas pojale otsa ja küsis:
„Kust sa seda võtad?“
Omal oli nii hell helk silmis ja suud piirlev valus joon oleks nagu pisut vähenenud.
„Nägin, kui ta lakas heinu kokku kraapis ja mööda redelit alla tuli: sõrmed ei paindunud ümber pulkade, ainult redeli sammastest said nad veel õieti kinni,“ seletas Indrek.
Ema pööras näo kõrvale ja jäi oma vimmas pihaga nõnda poja ette seisma. Ja äkki viirastus Indrekule mingisugune ammumöödunud sündmus, sest ka seal oli ema seisnud samuti vimmas pihaga. Aga tol korral oli see keset õue, pool haokubu süles.
„Ah sammastest said veel?“ lausus ema, segades poja nägemust.
„Jah, sammastest said,“ vastas see.
Alles natukese aja pärast küsis ema:
„Kas sa siis seda alles nüüd nägid?“
„Just täna hommikul esimest korda,“ vastas Indrek.
„Aga see on ju ammugi nõnda,“ seletas ema, „sa pole ainult tähele pannud. Teie ükski ei pane seda tähele. Aga näe, kui said linna kooli, läksid silmad lahti. Koolis läksid lahti.“
„Arvad sa tõesti, et koolis,“ kahtles Indrek.
„Aga kus siis,“ vastas ema ja vaatas pojale otsa.
277
