lehed, ei seakamar ega rukkileiva leotatud sisu, mida ema peale pani. Veel praegu peab ta luukama ja jalga hoidma, mis aga soos otse võimata. Ka viisid nad Indreku ütitese pesa juurde, millel rohus ja samblas pikk, keeruline sissekäik ja lind ise nii julge, et lendas siinsamas pihku, kui Tiiu tasakesi pesa juurde hiilis ja oma väikese pruuni käe pesasuu ette pani.
„Aga nüüd ta jätab pesa maha,“ ütles Indrek.
„Ei see lind jäta,“ karjusid lapsed vastu, „me võtsime ta ennemalt ka kord kinni.“
Veel näitasid nad Indrekule mätast, kus otsas nad juba mitu korda näinud kaht suurt ussi, ja nüüd pidi vend neile nõu andma, mis teha, et ussid kätte saada: kas tõmmata terariistaga kriips ümber mätta, et nad siit minema ei pääseks; kas panna neile puust ristikesed mättale peapadjaks, nagu sauna onu õpetab, nii et neil tuleks raske uni; kas asetada siia piimapudelid, et ussid sisse poeksid, ja kust võtta nii suured pudelid, et need veerukad sisse mahuksid, või kas katsuda põleva õletuustiga pärast päikese loojakut, sest tulevalgele peavad ussid kohe välja tulema ning siis on nad, paganad, käes! Indrek oli neis asjus sama tark kui õedki; tema arvas ainult, et oleks hea koer, see võtaks nad mättast välja, või kui katsuks õige mätta ära purustada, — aga ei üks ega teine ettepanek rahuldanud tütarlapsi, sest head koera ei olnud neil ja kes jõuab selle suure mätta purustada, liiatigi kui tal kased peal! Ka muis asjus ei suutnud Indrek õdedele abiks olla ei nõu ega teoga ja nõnda taipasid nad peagi, taipas peaasjalikult Kadri, sest temal oli teravam pea, taipas, et Indreku kooliga seal kaugel linnas pidi olema pisut teine lugu kui ema arvas. Sellega pidi nimelt niisugune lugu olema, et seal ei õpetatud midagi, millest oleks elus tulu ja abi. Seal ei teatud ei kodukäijate vanadust, ei selle keele nime, mida ükski pole kuulnud, nende koolmeistergi mitte, ei seda, kuidas ussid mättast kätte saada. Ainult: oleks koer. Aga seda teavad Tiiu ja Kadri isegi, et oleks niisugune koer, siis vii mätta juurde, kraabib natuke, puhub ninast mät-
