Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/29

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Direktori hüüdele avanes suures toas uks, mis oli esiti lukus, ja sealt ilmus keskmist kasvu, kuid rässaka kehaehitusega, ümmariku peaga sootuks valget verd mees. Isegi tema suured, pisut nagu pungis silmad olid peaaegu valged ja oleksid võinud Indrekule meelde tuletada mõnda sõrasilmalist hobust, kui neis poleks valitsenud otse pöörane ükskõiksus, õigem tardumus, jäisus.

„Ülal on veel ruumi,“ ütles härra Ollino, ilma et tema pilk midagi oleks väljendanud.

„Kutsuge Jürka!“ käsutas direktor lätlast.

Ja kui kutsutu ilmus, lasti tal Indreku kast selga võtta, ning nõnda algas teekond üles, söögitoa ukse eest läbi.

„Pole muud kui Siberi,“ rääkis Jürka kastiga mööda treppi ronides, „sest paremad paigad on juba täis. Paremad paigad on neile, kes paremini maksavad. Siberis aga leidub alati ruumi, see ei saa kunagi täis. Saate hambaid lõgistada talvel külmaga,“ ägises Jürka, kui ta ronis viimasel järsul trepil, kus Indrek teda tagant pisut upitas. Nõnda said nad lõpuks läbi luugi laudadega vooderdatud kõrgele katusealusele, kus valitses välisilmastik.

„Maal olete lakas maganud?“ küsis härra Ollino Indrekult, sest ka tema tuli neile Siberisse järele. Ja kui Indrek andis jaatava vastuse, ütles Ollino üsna ükskõikselt: „Noh, näete siis, nagu oma koju tulete. Puhas, värske õhk ja vaikne, ei müra ega kära, sest läbi ei käi siit keegi: kõrgemale enam ei saa.“

„Korstnapühkija ronib kõrgemale,“ ütles Jürka.

„Ega korstnapühkija korstna otsa magama lähe,“ vastas Ollino ja jätkas endist juttu: „Talvel ehk pisut vilu, aga kergemini hommikul ärkab ja selgema peaga tööle hakkab. Mina olen omal ajal maal väljas kartulikuhja õlgedes maganud ja pole häda midagi, ainult teises reies pistab vahel. Siin pole veel kedagi külm võtnud.“

29