selgi ainus kord elus, on õnnestunud valada nii imelised kirikukellad. Ilmas on muid ilusaid ja kalleid asju, aga seal ei ole kuski niisugust pühapäevahommikut ja kirikukelli, sest pole ju neid soid ja rabu, mis annaksid kelladele õige helina. Indrek teab seda nüüd, sest ta on linnas elanud ja teiste kirikute kelli kuulnud. Ja sellepärast tundub talle, et leidugu maailmas ükskõik kuipalju aardeid, ometi jääb ta vaeseks, sest tal pole kustki võtta Vargamäe pühapäevahommikut, ega kirikukelli…
Mõni seda teab, kui kaua Indrek nõnda õueväravas oleks seisnud, kui mitte poleks tulnud isa hobustekoplist ja küsinud:
„Mis siis sina seal nii väga vahid?“
„Ei midagi, kuulasin ainult kirikukelli,“ vastas Indrek.
Isa jäi seisma, nagu tahaks ka tema kuulata, kas tõesti kellad löövad täna hommikul nõnda, et teevad südames hella valu, aga üürikese aja pärast ta ütles:
„Kellad ei löögi enam, ma kuulsin neid siis, kui olin alles välja all.“
Tõepoolest ei löönud kellad juba ammugi enam, aga Indrekul oli ikka veel tundmus, nagu nad heliseksid kuski sügavamal, kas peas või rinnas.
„No kas sul on nüüd ka pisut kergem, kui oli kodus?“ küsis isa.
„Raske öelda,“ lausus Indrek.
„Ma mõtlen mõnikord, et kui sa ometi pisutki kergemini leiba saaksid, kui meie siin, siis oleks sel vaeval ja kulul ju mõtet, muidu aga…“
Isa jättis ütlemata, mis oleks muidu.
„Ehk saab lõpuks,“ arvas Indrek viimaks.
„Minul on ta küll vaevaline olnd,“ rääkis isa, „ja ega näe valgemaid päivi enne, kui kaks kätt rinnal, siis ehk läheb kergemaks. Tänavugi, arvad sa, et on naljaasi meie perega Vargamäe tööle vastu saada? Mina ise olen vana ja ega emagi pole nooremaks läind, Ants poisike, Liine plikake, kont alles nõrk. Sinu käed kuluksid meil marjaks ära.“
299
