ne niisuguse hooga üles, et see ainult nagu röögatas, muud ei midagi, ja ise hakkas kärmesti venna silma ees riiet mõõtma. Võib-olla poleks Indrek lasknud seda sündida, aga avatud kirstust lõi talle vastu mingisugune eriline lõhn, mida ta oli tundnud ainult siin, ja see taltsutas ta vaimu ning lepitas meele silmapilkselt. Nõnda ta siis laskis sündida, nagu ema ja õde tahtsid. Nagu läbi udu või üle laukase raba kõlas õe hääl, kui ta rääkis:
„Loe nüüd ise, kui sa muidu ei usu, siis näed, et tuleb välja, tuleb ilusasti välja, nii et sina lähed kooli ja mina leeri. Ja vaata nüüd, mis ma teen: ma lõikan siinsamas sinu silma all oma jao ära ja viin oma kasti, sinu jagu jääb siia kirstu. Eks ole õige? Pooleks! Kumbki ei või nuriseda, ega?“
Ja Indrek ei nurisenudki. Nüüd mitte enam, kui oli ema ja õe vahel seisnud selle imeliselt lõhnava kirstu juures.
„Nii et ma võin nüüd need kaks särki valmis teha,“ ütles ema lõpuks.
„Aga muidugi, sina tee nad valmis ja mina pean nad viledaks,“ vastas Indrek hellunult.
„No eks ma öelnd, et nõnda on Indrek nõus!“ hüüdis Liine rõõmsalt, lisades juurde: „Üks silmapilk!“ ja jooksis oma jagu riiet teise aita viima, sest ka tema tahtis omad särgid valmis teha.
Kui nad kolmekesi uuesti õueväravale lähenesid, hüüdis ema:
„Näe hullu, me oleme suure rutuga väravagi ristseliti lahti unustand. Kui isa seda oleks näind!“
Aga Liine ütles Indrekule:
„Anna oma pamp esteks minu selga, ma tulen sind natuke saatma.“
Ja nõnda läksidki viimaks õde-venda kõrvuti Vargamäelt alla, pamp õe seljas, mõlemate näod aga rõõmust naerul, nagu oleksid nad leidnud suure õnne. Naerusuul seisis emagi väraval ja vaatas lastele järele. Ja kui ta õhtul kükitas Päitsikut ja Tõmmikut lüpsma, polnud tal põrmugi kahju, et soe piim nende pakitse-
301
