Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/316

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

XXI.

Üldse olid vürsti hiilguse tumenemisel ja köögi-Kaie seiklusel suuremad ja tõsisemad tagajärjed kui seda osati alguses aimata. Ainult niisugune vaga ja tundlik hing, nagu härra Vihalepp, mõistis kohe, niipea kui ta oli sündinud asjust kuulnud, et härra Mauruse esimese järgu asutises kipub midagi mädaks muutuma. Sellepärast katsus tema päästa, mis veel päästa võib. Ja nõnda hakkas tema pliiats palju sagedamini ja valjemini kateedrile koputama, kui õpilased ei mõistnud pühakirja küllalt täpselt või kui nad ei tarvitanud vastates küllalt sündsat tooni. Sest härra Vihalepa arvates võis raiskunud elul olla ainult üks mõõduandev põhjus: pühakirja mittetundmine.

„Meie oleme jumala sulased, Kristuse sõjamehed,“ seletas ta, „ja sõjamees peab oma ülema käsku karva pealt täitma. Karva pealt, kas kuulete! Aga kuidas võib keegi karva pealt oma isanda käsku täita, kui ta ise seda käsku karva pealt ei tunne. Sellepärast pidage meeles: sõna-sõnalt, täht-tähelt, sest viimsel päeval peame oma Issandale Jeesusele Kristusele aru andma igast sõnast ja tähest, mis meie suust on läbi käinud. Ja Issand ei jäta neid mitte nuhtlemata, kes võltsivad pühakirja oma liha laiskuses ja suremata hinge roojuses. Sest Kristus on meie eest surnud ristipuus, et me elaksime igavesti. Igavesti!“ hüüdis Vihalepp kinnitavalt, pani silmad pilukile, surus huuled kõvasti kokku ja raputas pead. „Ja miks ei peaks me siis õppima pühakirja selgesti ja õieti ütlema, kui me selle eest elame igavesti! Või on meie seas mõni, kes ei taha igavesti elada? Kus on niisugune ristiinimene

316