meie oleme haritud. Sellepärast siis: kes minuga ühes nõus, tõstke oma parem käsi üles, mitte pahem, sest haritud inimene tõstab ikka parema. Tähendab, kõik on minuga ühes nõus. Tänan teid! Nii siis: tänasest päevast peale, meie enam lõpmatuse tundi ei ilmu, sest meie hakkame streikima. Koolidirektorite patronaadiõigus peab kaduma igaveseks ajaks! Räägin ma õieti? On mul õigus? Tähendab — tehtud! Lõpmatus peab kaduma — ühes oma nulliga! Ja pidage meeles: mul on teie sõna. Kes oma sõna ei pea, saab seda.“
Tigapuu sirutas kateedrilt koolivendade poole oma tugeva rusika, sest see oli tema patronaadiõiguse sanktsioon. Järgmisel päeval istus härra Kurlov kahes klassis üksinda. „Lõpmatus ootab nulli ja ühte,“ naersid poisid. Ka teise päeva tunnid istus õpetaja kannatlikult läbi ja kirjutas nime raamatusse, et oleks õigus tasu saada. Kolmandal päeval teatas ta asjast härra Maurusele. Nagu maruhoog tormas see järgmisel hommikul klassi, kui seal istus parajasti Kresku.
„Millest te praegu rääkisite?“ küsis direktor õpetajalt.
„Meil on Pauluse teekond käsil,“ vastas see.
„Ma küsin, millest te rääkisite, mitte mis teil käsil,“ ütles direktor kärsitult.
„Kilpkonnadest, vähkidest ja teistest kõva koorega jumala loomadest, sest need on vanad ja auväärt loomad,“ seletas õpetaja.
„Seda muidugi,“ arvas härra Maurus, „aga mis on vähkidel ja kilpkonnadel Paulusega tegemist?“
„Küll ikka,“ seletas õpetaja muheda naeratusega. „Sest Paulus pidi võitlema inimeste südamete vastu, mis olid kõvad nagu kilpkonna koor, sellest siis see jutt kilpkonnadest ja teistest kõvakoorelistest tähendamissõnana.“
„Jajah,“ oli härra Maurus nüüd nõus. „Kõvad südamed… Väga õige!… Tähendamissõna… Aga millest ma tahtsin rääkida?… Warten sie, warten sie…“
Ta sulges silmad ja laskis pea veidi norgu, nagu mõtleks ta millegi üle järele või nagu tuletaks ta mi-
