Tigapuule korrata, et see kuuleks ja õige vastuse annaks. Aga ehk puudusite teie ise ühes Tigapuuga tundidest? Kas teie saate härra Mauruse küsimusest aru või olete ka teie hulluks läinud?“
„Saan aru,“ vastas Indrek.
„Miks te puudusite?“
„Sellepärast, et me otsustasime nõnda,“ vastas Indrek.
„Kes meie?!“ karjus direktor. „Meie härra Maurus pole seda kunagi otsustanud ja ainult meil on siin otsustada. Kes on see meie, kes siin otsustab? kes?“
„Meie kõik,“ vastas Indrek. „Terve klass, kaks klassi.“
„Kas kuulete, kas kuulete?“ pöördus direktor õpetaja poole ja raputas nõnda oma halli pead, et näpits langes ninalt. „Terve klass! Kaks klassi! Terve härra Mauruse kool! Kool otsustab mitte enam tundi minna! Aga see on ju mäss, see on sotsialismus, mis vene tudengid meie korralikule maale sisse toonud. Viljaga tuleb maale vene kapsas, see rakvere raibe, tudengitega linna sotsialismus ja mäss. Ah seda te käitegi vürstiga sealt venelaste ja nende lõhnavate naiste juurest otsimas! Vene naised õpetavad teile oma haisuga sotsialismust!“
Aga Tigapuu vastas suure üleolemisega:
„Härra Maurus, see ei ole ju sotsialismus, vaid patronaadiõigus.“
„Mis?! Mis see oli? Patronaadiõigus?“ karjus härra Maurus ja hakkas laudade ees edasi-tagasi jooksma, nagu oleks tal jalgealune äkki palavaks läinud. „See inemine ajab mu hulluks, tema ajab ikka mu hulluks! Hull ajab hulluks! Patronaadiõigus ja nemad ei tule tundi! Herr Schnellmann, Herr Schnellmann, sagen Sie mir schnell, kumb meist on hull, sest teine meist peab hull olema?“
Aga härra Schnellmann naeratas muhedasti oma valgesse habemesse, raputas nagu veidi pead ja ütles:
„Ärge minult küsige, härra Maurus, minu vana pea ei hoia midagi kinni.“
