kui see, kes ära läks. Pealinnadest on ta küll välja saadetud, aga meie linnas võib ta, jumal tänatud, veel oma tarkust näidata. Ainult kroonukoolides mitte, sest need ajavad rumalamatega läbi, kroonuasi. Aga härra Maurusel pole veel kroonut, siia võib ta tulla. Nii et homme on esimene tund. Teid kahte tahtsin ma küll hoopis ära saata, aga härra Maurus on targem kui tema poisid. Kuhu peab ta noored inemised saatma, kes tahavad õppida? Kelle härra Maurus minema ajab, seda ei võta enam keegi vastu, sest härra Maurus on ilmas viimane varjupaik. Aga viimasest varjupaigast ei pea kedagi välja ajama, sest siis läheb ta vargile, siis läheb ta röövima. Peab härra Maurus teid ajama vargile? Peab ta tegema teist röövlid? Te olete targad inemised ja mõistate isegi, et parem minge klassi ja vaadake, kuis te selle uuega hakkama saate.“
See uus oli tõepoolest noor, sirge ja pikk, aga tema ilu rikkusid prillid, mida ta pidi kandma oma tuhmide, peaaegu elutute hallide silmade pärast.
„Ah teie ajasitegi härra Kurlovi minema?“ ütles härra Molotov, kui direktor oli klassist lahkunud. „Kes oli teil ninameheks?“
„Tigapuu! Tigapuu! Paas!“ kostsid hääled ja näpud näitasid nimetatuile.
Härra Molotov astus kordamööda ühe kui teise ette, vahtis neile oma tuhmide silmadega uurivalt näkku, pöördus siis ümber, jäi musta tahvli ette seisma ja kiskus läbi hammaste:
„S-sead niisugused! Jumala eest s-sead! Ja ärge arvake, et ma seda halvasti mõtlen,“ pöördus ta klassi poole, „ei, vaid puhtast südamest, päris puhtast südamest. S-sead, mis sead! Muide, Kurlov on idioot, tunnen teda, lumememme peaaju, matemaatikast mitte vähematki aimu! Täielik koolipapa, pane või professoriks, sinna kõlbab! Mina aga ei tule teie juurde kui õpetaja, vaid kui seltsimees. Mitte kui sõber, sest sõpru valin ma, seltsimeheks on mulle aga iga tohmuski, sest mina olen sotsialist. Teie imestate? Ükskõik. Kui te enne pole sotsialisti näinud, siis vaadake.
333
