nad ei sigi — aristokraatlikud loomad, saadanad. Kus pehme ja soe, sinna poeb. Aga siin pole ei pehme ega soe. Tõmmake säng lauale lähemale.“
Kui poisid kõhklesid, ütles Molotov ägedalt:
„No mida te, lontrused, ootate? Sohvat? Ainult kõrilõikajad istuvad sohval, ainult vereimejad. Või arvate, et Venemaal jätkub varandust kõigile sohvaostmiseks? Kui viisud ja vildidki jalga saaks, oleks jumal tänatud.“
Viimaks tegi Molotov õpetusega algust. Aga juba natukese aja pärast ütles ta:
„Teate, vennikesed, ma olen purjus. Jumala eest! Esiti ei saanud aru, aga niipea kui puudutan matemaatikat, tunnen kohe. See on minu mõõdupuu. Matemaatika nõuab kainet pead, sest matemaatika on ju ise nagu üks klaas viina teise järele. Mõistate? Pole midagi parata, peate veel kord uuesti tulema; siis olen ma tingimata kodus ja ka kaine. Mina ei saa muidu, kui pean asjale nii-öelda sisse elama; saate aru? Kaks esimest tundi kuluvad ikka sisseelamiseks, siis hakkame peale. Kolme armastab jumal.“
Poisid tulid pikkade nägudega alla, kes naeris, kes sülitas, ja kolmandal korral oli neid palju vähem, kes võtsid vaevaks Molotovi ukse taha minna. Aga just nüüd võttis õpetus õige alguse, läks hoosse. Ja juba mõne tunni pärast ei puudunud enam ükski poiss Molotovi eratunnist, isegi sakslane Unter mitte. Matemaatika tekitas nagu vaimustust, temas sündisid nagu unistusedki, kristallina täpsed ja selged.
„Peatage mind, kui te aru ei saa,“ kordas Molotov õpilastele aeg-ajalt. „Olen igale oinale matemaatilised oimud kasvatanud, kasvatan ka teile, nii et lust hakkab teiega töötada.“
Tõepoolest hakkaski kõigil lust töötada, nagu oleks keegi neid endid või matemaatika ümber loonud. Sest polnud midagi, et Molotov sõimas endist viisi; sellega harjuti varsti, Untergi harjus. Aga Molotov ei võinud kaua aega unustada, et see oli käinud tema
339
