„Süüa saab siin küll, aga toitu ei ole,“ seletas Lible, ilma et Indrek teda õieti oleks mõistnud. Alles söögilaua ääres ta õppis tundma, mis need sõnad tähendavad, sest Lible ilmus sinna „oma leivaga“ — sepikuga, võiga ja kildudeks lõigatud teevorstiga, kuna aga „vana“ ja tema „tädi“ andsid ainult rukkileiba, millel või juba peal, ja sepikut ei kunagi, ainult saia pisut hommikuti. Lible asus oma toidu kallale mingisuguse erilise suure käeliigutusega ja võidurõõmsa näoilmega, nagu oleks ta äkki ja ootamata ning kõigile arusaamatul kombel tõusnud kõrgemasse seisusesse, mis võimaldas istumise ülemises lauaotsas, kus asetusid härrad Koovi, Timusk ja Ollino ning õpilasist nimekamad ja rahakamad.
„Ei tea, mis see väike Loll õgib, kas oma kapsaid või ihusooja?“ küsis keegi teiselt üle laua.
„Kapsaid, ikka kapsaid,“ vastas teine.
„Siis pidi ta küll mõne suure Lolliga kokku saama, kes nad temalt ära ostis,“ arvas esimene.
„See suur istub väikese kõrval,“ ütles keegi kolmas.
Ümberringi levis nägudel kadestav irvitus.
Sellest taipas Indrek, et väikest Liblet hüüti väikeseks Lolliks ja et teda vististi suureks, sest ta oli Lible „kapsad“ kalli raha eest ära ostnud ja temal nõnda võimaldanud teiste silme ees paremaid suutäisi süüa. Uus nimi hakkas Indrekule kohe külge, eriti vist sellepärast, et ta klassis ja ka söögilauas istus väikese Lolli kõrval. Et aga viimane kandis oma nime ükskõikse rahuga, siis Indrek talitas tema eeskujul ja laskis end suureks Lolliks hüüda veel siiski, kui ta oli klassis teadmuste poolest üks esimesi. Oli kordi, kus ükski ei osanud õpetaja küsimust vastata; siis hüüdis Lible oma piiksuva häälega: „Härra õpetaja, suur Loll teab!“ Ja naerdes vastas õpetaja: „Ah väike Loll teab, et suur Loll teab? Noh, palun vastake siis.“ Ning Indrek tõusis ja vastaski, nagu oleks tema nimi kirikuraamatuski juba suur Loll. Härra Slopašew aga, vene keele õpetaja, naljatas purjus peaga: „Õpetaja ise teab viie miinuse, suur Loll aga viie plussi peale.“
