XXIII.
Ühel päeval ilmus härra Molotov klassi, näpu otsas väike pakk valges paberis. Poisid katsusid aimata, mis seal küll võiks olla, aga tagajärjetult. Molotov ostis ainult tubakat ja paberosse, mitte midagi muud, aga viimasel ajal ei teinud ta sedagi, sest poisid olid isekeskis raha kokku pannud ja talle hea hulga fruu-fruud koju lauale viinud, nii et ta võis nüüd ühe karbi käes hoida ja teise kanda tagavarana taskus. Muidugi, sõimata said nad selle „seatembu“ eest hea nahatäie, aga paberossid võttis Molotov poistelt samuti kopikata vastu, nagu need temalt tunnid. Nõnda siis: paberis ei võinud ei paberossid, tubakas ega kestad olla. Paki välimuski oli teissugune. Seal võis olla mõni kokkukeeratud rinnaesine ühes kraega või midagi muud selletaolist, kuid et Molotov midagi niisugust… ei, ei, see polnud võimalik. Ometi selgus tunni lõpul, et see oli siiski võimalik: pakis oli paberist rinnaesine, paberist krae ja uus punasega kaelaside. Sellest said õpilased kohe aru, kui Molotov oma paki võttis ja küsis:
„On teil ehk kellelgi peegel taskus?“
Oi, miks mitte! Muidugi! Vainukäol oli ikka peegel taskus, sest muidu oleks ta pidanud liiga sagedasti sisemise akna avama ja läbi klaasi tumeda seina aluspõhjal oma soengut vaatlema. Vainukägu ulataski oma peegli härra Molotovile,
„Ai mul lontrust!“ hüüdis Molotov peeglit vastu võttes. „Päevad otsa peegel taskus!“
„Öösi ka!“ ütles Lible.
„Moealpide rodu!“ lausus Molotov ja kiskus musta maniski, krae ning näruseks kulunud sideme
341
