maks, nii et ta võis oma soovi avaldada ainult kähiseva häälega, mille tõttu tal nii häbi hakkas, et ta ei söandanud õieti silmigi tõsta, muust millestki rääkimata.
Aga Metslang naeris tema üle ja rääkis nõnda:
„Sa kujutad omale jumal teab mida ette, aga naises pole midagi iseäralikku, — usu ometi, kui ma sulle ütlen, sest mina tean. Ainult rumalad teevad temast suure saladuse.“
Neid sõnu kuuldes tuli Indrekul meelde mingisugune luitunud kaart, millel imeline lõhn küljes, tuli meelde kirjutaja Maie, kes teda pimedas suudelnud, nii et tal silmis segaseks läks, tulid meelde tassikõrvad siidpaberis ja ta kuulas kaaslase seletusi ning kinnitusi nagu mõnda muinasjuttu.
„Sul on varsti häbi naisi mitte tunda,“ seletas Metslang edasi, „sest sa oled juba täis mees. Naisi peab õigel ajal tundma õppima, muidu veavad nad su tingimata ükskord sisse. Ilmtingimata! Naise ihu hakkab põletama, kui sa teda ei puutu.“
Ah! Indrek teadis selletagi, kuidas mõni ihu oli teda põletanud — eemalt kaugeltki, nagu läbi õhu.
Nõnda kestis see kevadeni, sõnadest ei jõutud tegudeni. Aga kui õpetus koolides oli juba lõppenud, Indrek aga linna jäänud, et paarile iseõppijale tunde anda ja edasi õppida, kutsus Metslang ta ühel õhtul enda poole.
„Sa võid ööseks seia jääda,“ ütles ta viimaks. „Heida minu asemele, mina ise heidan põrandale, panen mõned kotid külje alla.“
Muidugi, seda võis Indrek praegu, sest härra Maurus oli ära ja Ollinoga oli kerge asju ajada. Nõnda siis sai Metslang oma improviseeritud aseme peagi valmis, nagu oleks selleks kõik juba varemalt varutud.
„Hiljuti tuli meile uus plika,“ rääkis ta, kui nad juba mõlemad pikutasid. „See meeldib sulle tingimata, kui sa teda näed. Ilmtingimata! Lubas teine täna siia tulla, küllap näis, kas tuleb.“
„Aga siis olen mina ju sul tüliks,“ ütles Indrek ja tõusis asemel istukile.
345
