palged, otsaesine, isegi nagu nina, ümmarik pea ja kael, ümmarikud õlad, käsivarred, piht ja puusad. Ka kõnnak ja hääl oleksid nagu ümmarikud; Indrekule tundub see nõnda, kui ta tema liikumist näeb ja tema rääkimist kuuleb. Tema ise ja ka temas endas nagu veereb kõik suure ümmarikkuse tõttu. Indrekule näib peaaegu imelikuna, et midagi nii ümmarikku püsib tema kõrval õlekool ja et ta ei veere kuhugi ära. Iseasi sellega, kes tema süles, sest see tundub kondisena ja nurgelisena, eriti need viletsad ja pikad jalad, mis ei taha kõndida.
Indreku ümmarikkusenautimist segas naisterahva hädaline hääl, mis hakkas kostma läbi vihmapladina ja sahina. Neiu tõusis seda kuuldes püsti ja läks kuuri tagumisesse nurka, kust püüdis hüüdvale häälele vastata. Varsti õnnestuski tal hüüdjat rahustada ja nõnda võis ta oma endisele paigale tagasi tulla, liiatigi kuna ju välk uuesti sähvatas ja raksatus halli taevaruumi läbis. Kaua pidid nad ootama vihma vähenemist. Näis, nagu võiks tõepoolest enne õhtupimedus saabuda, kui raugeb sadu.
„Meie tunneme teid ammugi,“ ütles neiu, kui ta oli nihkunud juba Indrekule vastu külge, võttes õe lõdvad jalad oma rüppe, et nõnda nagu paremini köita end noormehega.
„Saabastest ja pükstest,“ lisas Tiina selgituseks juurde.
„Pea sina oma suu,“ ütles Molli õele.
„Soo, või saabastest ja pükstest,“ imestas Indrek.
„Me ju muud oma aknast ei näe, sellepärast,“ seletas Tiina.
„Jah, meil on ju keldrikorter ja pisitillukesed aknad,“ ütles neiu nüüd. „Kui keegi läheb meie akna eest mööda, ei näe meie muud kui aga jalgu, ehk olgu siis et paned pea üsna ruudu ligi, pöörad viltu ja vaatad nõnda, siis näeb rohkem. Muidu ei näe. Ainult kui teiselt poolt uulitsat minnakse, siis paistab kõik. Aga või siis kõik teiselt poolt lähevad ja või sa alati nina vastu ruutu surud…“
