aega korjata ei ole, pole muud kui kiian aga tahapoole, et saaks ukse allagi ruumi enesele ja teistele, kes vahel sisse astuvad. Ja neid närusid ja kodinaid on kohe nii palju, et sa ei tea, kuhu nad mahutada. Selga panna ei ole, aga korjata ja koristada, nii et väsid. Ei seda hullu tea, kas teiste juures ka nõnda peaks olema.“
„Härra Paas,“ ütles vanem tütar, „teie peaksite meie ema tundma, siis oleks teil kõik kohe selge. Tema ei viska nimelt midagi ära, ei anna midagi kontsukaupmehele, vaid aina korjab, sest tema ütleb, et majakohas ja lapselises peres läheb kõik tarvis.“
„Aga lähebki ju,“ kinnitas ema, kuna tütar edasi jutustas:
„Tahate, ma näitan teile, mis kleita, põllekesi, sukki ja kingi ma kandsin nelja-, viie-, või kuue-, seitsmeaastaselt. Kõik need räbalad on kusagil alles. Ja kui Tiinal tuju tuleb, siis kougib ta nad kusagilt kotist või korvist välja ja kannab nad keset põrandat.“
„Aga ärge sellepärast, härra Paas, arvake, et meie nii mustad oleme. Meie oleme väga puhtad ja ontli rahvad. Sest kui meie kord kätte võtame ja toas tuulutama ja tolmutama hakkame, siis teeme niisukse remondi, et akendest tõuseb kui korstnast uulitsale. Ja pärast plitsib ja klantsib siis kõik, ka kastialused ja kapitagused. Tiina paneme siis voodi või laua peale, las kõlgutab seal oma jalgu, meie Molliga laseme käed käia. Kui te siis siia sisse astuksite, saaksite meist palju parema arvamise kui täna. Aga pärast läheb jälle kõik vana rada: Molli käib õmblemas, õmbleb ka kodus ja mina passin saksu või pesen ja triigin pesu, Tiina, see kisub kaltse põrandale, sest mis ta muud peakski tegema oma jalgega. Kõik läheb nõnda, kuni tuleb uus remont. Vaese inimese asi, kõik on ui-ai. Aga enne, kui mu mees alles elas…“
Ja nüüd algas see, ilma milleta ei saanud emand Vaarmann lõpetada ühtegi seletust, algas jutustus endisest elust, mis paistis mälestuses otse kuldsena. Ei olnud seal ainustki häda, ainustki puudust ja ei leidunud ühtegi soovi, mida poleks olnud võimalik täita.
