ainult saksa keelt; las ta loeb, et ka meie siin kosume ja kasvame. Sest midagi pean ma talle ometi kirjutama, ta ajab ju kui hull peale, et kirjuta ja kirjuta, kirjuta kõigest, mida rohkem, seda parem ja, mida tühisem, seda huvitavam — nõnda ütleb ta.“
Alttoa ümbruskonna ilmastik oli muutunud, sest kehakas härra Slopašev oli tolmu oma jalgelt raputanud ja uude korterisse kolinud. Selle tõttu liikus härra Voitinski nagu elav vari, kes kaotanud oma isanda: teda polnud õieti ei kuulda ega näha. Keegi ei pannud teda nagu tähelegi. Ainult Slopaševi poolt külaskäigult tulles erendavad ta muidu tuhmid silmad ja siis satub ta mõnikord jutuhoosse, mis kogub õpilased tema ümber.
Endises Slopaševi toas elab nüüd kõhetu ja rõugearmiline Kulebjakov, kes käib nina ülestõstetud palitukraes, nagu tahaks ta teiste eest varjata, et tema näos korduvad perioodiliselt mingisugused närvlikud tõmbed. Tema õpetab kõrgemates klassides ajalugu ja oma tundide sissejuhatuseks jutustas ta Indreku klassis prantsuse suurest revolutsioonist, mis on üldse tema suurimaid paleusi. Jutustades sattus ta vaimustusse ja siis tõmbles tema näos kahekordselt, nii et tönts ninaotski liikus. Silmad läksid omal niiskeks, nagu puhuks kustki äkki vinge tuuleiil.
Nagu hiljem selgus, see vaikne, kõhetu nosija, kel pehme pilk ja nõrk kõlatu hääl, armastas ajaloos aina suuri ja vägevaid sündmusi, hävitavaid pöördepunktilisi kokkupõrkeid, halastamatuid rünnakuid. Lahinguid kirjeldades tõmbusid tema väikesed, kondised käed rusikasse ja need surus ta siis pikkamisi kokku, nagu peaks ta nende vahel rusudeks litsuma midagi visa ja sitket, pingutades kogu oma jõudu. Ise oli tema veendunud rahuapostel ning põhimõtteline sõdade vastane.
„Aga rahu, igavene rahu ei tule enne,“ arvas ta, „kui on võitluste ägedus ja tapamasinate laastav mõju viidud maksimumini. Mõistate — mak-si-mu-mi-ni,“ toonitas ta iga silpi eraldi, nagu aitaks see kaasa iga-
