ja kurja tundmise puu. Eeva oma üsaga, keset paradiisi. See on siis, kui inimene on noor, mõistate. Aga kui inimene on vana, siis ei pea teda kuulama, sest siis on ta rumal nagu tark Salomon: näeb naist, näeb noort naist ja mõtleb, see on saunalava. Vanal ei ole enam õiget hea ja kurja tundmist, mõistate, sest tema ei tea, mis on naine. Milleks veel hea ja kuri, kui ma ei saa naise peale mõelda. Katsun vahel öösi pimedas vaiba all mõelda, kui uni ei tule, pingutan, et näha naist, nagu ta on, mõistate, kõigega, mis tal on, vormid ja kõik, mis teevad ta õigeks naiseks, — aga ei saa, silm ei võta, ei näe, ei seleta vorme. Teate, mis mina näen? Luid-konte, aina neid, näen naist, nagu olen ise, näen noort naist nõnda, mõistate. Aga on see naine? Ei, see ei ole naine. Teie olete noor, ei tea, mis on naine…“
Kord Voitinski sattus saunaleilis rääkima riikidest ja rahvastest, kui Indrek oli toonud talle jällegi kaks pudelit õlut ja peale seda sopsis teda pehme vihaga.
„Teie olete õnnelik inimene,“ ütles ta Indrekule. „Mõistate, õnnelik, sest teie olete eestlane. Eesti rahvas on õnnelik rahvas, sest temal pole midagi. Teda ei saa õnnetuks teha, temalt pole midagi võtta. Kel midagi on, selle võib kohe õnnetuks teha. Mina olen õnnetu, sest minu rahvas on õnnetu rahvas. Meie olime midagi, aga enam ei ole. Meil oli midagi, aga see võeti ära. Isand sai orjaks. Aga teie olete orjad olnud, nii et teil pole midagi kaotada, mitte midagi. Teil pole ka midagi loota, sest mis võib nii väike rahvas loota, nagu olete teie. Mõistate? Sootuks väike ja mere ääres! Aga meie, poolakad, meie loodame ja ootame; meie usume, mõistate. Meie usume ja loodame! Ja pange tähele, mis mina ütlen, kuulake: nõnda see ei jää, nõnda ei või see jääda. Poolakas saab jälle isandaks, poola pan saab isandaks, vene vägivald kaob. Poola saab oma maad ja õigused tagasi, kõik saab tagasi; tuleb uuesti siia, tuleb Eestimaale, poola kuningas tuleb Eestimaale, siia tuleb ta. Mina, pan Voi-
